Lea ja Keesi Meremaa

Sellest pikast reisist ei ole me Keesiga kumbki veel taastunud. Eile selgus, et magasime kokku 14 tundi. Mina olen kogu aeg unine, aga ma ei kujuta ettegi, kuidas Kees suudab oma mõistuse teravana hoida ja olulisi otsuseid langetada. Ka Joe väitis, et kui ta tavaliselt Euroopast siia reisib, siis on ajavahega harjumine väga raske, võtab aega kuskil 10 päeva. Siit poolt Euroopasse reisimisel pidi asi olema oluliselt lihtsam. No loodame, et asi läheb paremaks, muidu magan veel kogu Uus-Meremaal viibimise aja maha.  Meie praeguse elukoha lähedal on Western Park, mis näeb välja nagu Toila Oru park. Väga tore koht jalutamiseks. Väikestest kivikestest mosaiikkunst (ei ole keraamilise plaadi tükid, vaid looduslikud kivid). Kas pole mitte armas pürgikast?!?! Western Parkis on taies, millega juhitakse tähelepanu veeuputuse hävitavale jõule. Uus-Meremaa valitsus on alustanud programmi, millega uputuspiirkondades takistatakse merevee juurdepääsu hoonetele. Juba nelja

Eelmise pühapäeva (22.09) lõunal kohtusime Keesi ülemuse Michaeliga ning tema perega kohas nimega Jellicoe. See on Aucklandi sadama ja Keesi töökoha lähedal äärmiselt populaarne vabaaja veetmise koht, kaiäärne, kus hoitakse purjekaid ja kalleid jahte ning kus on palju toidukohti ja baare. Siin on ka kalaturg ning lähedalt hakkab Sky City, pilvelõhkujate linnaosa. Kohtumisele tuli veel üks teinegi Keesi kolleeg, kelle esimene tööpäev pidi samuti olema esmaspäeval. Tema saabus siia päev enne meid Singapurist. Michael ja Ann korraldasid meile pikniku šushi ja sooja misosupiga. Ilm oli päikseline ja soe ning kõigil lõbus. Neil on kolm toredat last, kes on sündinud Rootsis ja kannavad Rootsi traditsioonilisi nimesid. Välimuselt on kogu pere aasialik. Michael on pärit Vietnamist, elanud ja töötanud Rootsis, Austraalias, Prantsusmaal jne ja nüüd jõudnud Uus-Meremaale. Ärihoone kalaturu kõrval, mis näeb välja nagu oleks kalasoomustega kaetud (klaasi ette on pan

Kahest pikast lennureisist oli tekkinud tohutu väsimus ja unevõlg. Kui reede õhtul pea patja puudutas, siis me mõlemad magasime nagu oleksime mattunud terve koormatäie kvaliteetseima uneliiva alla. Unemati garantii! Meie praegune elukoht Williamson avenüül Ärkasin laupäeva (21.09) hommikul kell 9.20 kopsimise peale. Nii . . .?! Hetk hiljem sain aru, et see tuleb kuskilt ülevalt, pea kohalt. Kuulatasin veel . . .  Jätkuvalt oli hull uni ja voodi oli nii mõnusalt pehme, et pikalt silmi lahti hoida ei suutnud. Tundus, et nüüd vahetati juba haamer kuvalda vastu, sest kopsimine oli palju valjem kui alguses ja tundus, et mees haamri taga oli soojenduse ära teinud ja nüüd nautis oma tööd juba täiega. Ka Kees ärkas üles. Muutusin nendest helidest aina tusasemaks. Tuli meelde meie viimane kogemus remondimeestega minu eelmises korteris Nõmmel. Olin seal viimast kuud üürnik, kui korteriperenaine alustas remonti. Tundus, et töömehed, kes minu kodus edasi-tagasi trampisid ja minu varandusse