Autojuhid, pangatöötajad ja Apirana

Ja olemegi oma uues elukohas, Felton Mathew Avenuel, kohas nimega St Johns Comfy Moa. Eile hommikul kolisime (03.10), võtsime Uberi ja sõitsime ummikutes passides ja ilmselt ka mitte kõige otsemat teed pidi 13 km meie endisest elukohast ida poole. Auckland on ikka tõesti suur . . . me oleme tegelikult ikka veel väga lähedal kesklinnale, kuid siin on juba karjamaad! Kaugel silmapiiril paistavad ikka uued ja uued linnaosad.

Uber on siin ainus taksoäpp ja kahjuks on see siin pigem rikaste privileeg. Ka eilne sõit läks meil maksma 40 dollarit, kuid see osutus oluliselt huvitavamaks kui me lootagi oskasime. Meie autojuht oli Fidžilt ning rääkis meile oma kodumaast. Selline tunne, et järsku peaks ka seal kunagi ära käima. Ja tema tundis jällegi väga tugevat huvi Euroopa vastu, sest ta tahab oma sünnipäeva ajal (aprillis) Euroopasse sõita ning küsis meilt, et mis maad me talle soovitame. Kees müüs talle maha mõtte Hispaaniast (Keesile meeldib Hispaania väga, ta on seal korduvalt käinud, mina vaid korra Kataloonias, kuid kiitsin tagaistmelt vaikselt kaasa). Lisaks rääkisime talle Austriast ja Saksamaast. Eestit me ei julgenud nii troopiliselt maalt tulevale mehele soovitada, sest olgem ausad, mõnikord on meie aprillid liiga külmad. Kuid mine tea, võib-olla ta satub Eestisse ikkagi, sest me jätsime talle sügava mulje. Kees oli kinkinud mulle eelmisel õhtul roosid (meil täitus väike tähtpäev) ja me võtsime need uude kohta kolides kaasa. Autojuht imestas, et kas me läheme mingile üritusele. Kui Kees rääkis, mis lilled need on, siis tüüp oli sellest vaimustuses. Siin ei kingita kunagi lilli. Kui küsisime, et kas see on sellepärast, et lillepoode on väga vähe, siis ta vastas, et tema arvates on neid siin küll, aga keegi ei käi neis kunagi. Inimestel olevat nii kiire, et siinses kultuuris ei ole romantikale ruumi.

Kui autoga maja hoovi keerasime, siis trepilt lehvitas meile keskealine hindu mees. Majas elab kaks põlvkonda hindusid. Poeg Ganesh peab oma naisega esimese korruse korteris AirBnB tüüpi majutust ja nüüd on see meie päralt (umbes 40 ruutmeetrit). Siin on avar, mõnus ja kõik vajalik on eluks olemas. Voodil ootas meid suur piimašokolaad ja külmkapis olid suur sai, piim, või, moos ja mitu purki maapähklivõid, köögilaual oli müslikarp, küpsised ning kohvi, tee ja kakao materjal. Sügavkülmikus oli isegi jäätist. Kui olime 5 minutit oma toas ringi vaadanud, kõlas välisuksele koputus. Ganeshi isa (ülevoolavalt sõbralik ja külalislahke) tegi ettepaneku, et me võiksime õhtul talle ja ta naisele külla minna, teha nende pool väike tasuta kohv ning veidi juttu ajada. Kees keeldus viisakalt (sest meil oli vaja õhtul tööd teha) ning siis pakkus Ganeshi isa, et ta viib meid rongijaama ära. Meil tegelikult oligi juba kiire ning selle pakkumise üle olime rõõmsad. Autos rääkis see hindu lakkamatult, pakkus välja, et ta on nõus meile tegema linnatuure, kutsus veel korduvalt kohvile ja õhtusöögile, millegipärast mainis sekka veel, et see oleks tasuta. Üldse oli ta meie jaoks harjumatult kiire mõtlemise ja planeerimisega. Kui autost pääsesime (see on õige sõna kirjeldamaks olukorda), ohkasime mõlemad kergendunult. Kuidas need kultuurid ikka nii erinevad on?!?! Hakkas vaikselt hirm järgneva kuu ees, kui me peame nende majas elama. Aga ehk pole see siiski nii hull . . .

Kiirustasime ANZ panka, meil oli kella 10-ks kohtumine kokku lepitud. Tegelikult põdesime mõlemad Keesiga selle pangaskäigu pärast päris palju. Eelmisel laupäeval oli meil mitu väga ebameeldivat kogemust ja olime taaskord valmis selleks, et ka nüüd läheb meil asi jamasti. Siin on palju erinevaid panku (mitte nagu meil), kuid nädalavahetuseti on need enamasti kinni ja kui me leidsime need vähesed, kuhu saaksime Keesi töövabal päeval minna, siis selgus, et ka need pangad suletakse juba kell 15 või 16. Esimeses pangas oli järjekord ukseni, kõik seisid (mõni oli tulnud väikeste lastega), ei mingit ootenumbri võtmist (siin lihtsalt polegi selliseid aparaate), ega sammukestki kõrvale astumist, sest siis jäi lihtsalt oma kohast ilma. Ootasime kannatlikult ja saime lõpuks klienditeenindajani. Paraku selgus, et see klienditeenindaja ei saa meile kontot avada ning me peame aja kokku leppima konsultandi juurde. Kui küsisime aegu, selgus, et neid ei ole. Lõpuks ta siiski leidis ühe aja ning broneeris selle meile (asukoht, kuupäev ja ka kellaaeg olid üsna ebamugavad arvestades, et Kees käib tööl ning me peame samal päeval ka kolima). Otsustasime, et lähme vaatame veel mõnda panka. Astusime järgmisesse sisse. Meie juhtumiga hakati kohe tegelema ning kõik tundus väga kiire, kuid seda ainult hetkeni, kuni selgus, et meil olevat üks dokument puudu. Tegelikult oli meil mõlemal nõutud IR-kood olemas, kuid meile oli see saadetud meilitsi ning tädi pangas nõudis paberil postiga saadetud dokumenti. Ajuvaba! Me olime meili välja printinud, kuid see ei sobinud. Kees vaidles tädiga kaua, kuid tädi jäi endale kindlaks, korrutas aina, et mitte kusagil ei saa selle meili alusel kontot avada. Ka Kees jäi endale kindlaks, väitis, et teda õpetati niimoodi ja see meil on konto avamiseks täiesti piisav, sest ta teab mitut inimest, kes on endale niimoodi kontod avanud. Olukord oli pingeline ja ebameeldiv, mina seisin vaikides kõrval. Eemal pingil istusid samas olukorras õnnetutena neiu ja noormees Hollandist. Nemad vaatasid lootusrikkalt meie poole ja mina vangutasin pead neile õnnetult vastu. Lõpuks Kees ütles tädile, et too kutsuks kohale mõne teise töötaja, kes kinnitaks neid sõnu. Saabus pangatöötaja, kes ütles:" Jah, vabandust, aga MEIE pank ei aktsepteeri seda meili, MEIE PANGA POLIITIKA ei luba seda." Nüüd oli asi selge ja Kees ütles otsustavalt: "Selge, me läheme siis teise panka, kus seda meili aktsepteeritakse". 

Tundus, et meile valetati ja kulutati meelega meie aega, et hoida meid klientidena oma panga küljes.

Nüüd, neljapäeval läks kõik väga hästi ja me saime vajalikud toimingud tehtud. Päris ausalt, mul polegi vist olnud nii meeldivat pangakülastust. Meie konsultant, neiu nimega Priyanka, oli taas hindu, kuid väga erinev nendest, kellega me siin kokku puutunud oleme. Ta oli väga professionaalne, rahulik ja abivalmis, vastas kõigile meie küsimustele ning saatis päeva lõpus meie meilidele veel hulganisti olulist informatsiooni (Kees uuris temalt ka maksude deklareerimise kohta, see polnud küll absoluutselt tema tööülesanne, kuid ta aitas ka selles küsimuses).

Pangast tulles nägin jõuluehete poodi😃! Ma ei suutnud sellest niisama mööda kõndida, pidin korraks sisse ka astuma. Keesil oli juba ammu tööle kiire .  . . aga . . .  jõulud ju!

Täna hommikul saatsin Keesi rongi peale ning jalutasin veidi uues linnaosas ringi. 

Nägin tee ääres pargi moodi jalutuskohta nimega Apirana Reserve.

Pärast kohtumist linnuga läks jalgtee Apirana pargis väga metsikuks ning jõudis lõpuks välja karjamaani. Kuna edasiminek oleks tähendanud üle aedade ronimist, siis otsustasin, et lähen tuldud teed pidi tagasi.

Tagasiteel avastasin pargist ühe sinise uksega pesapuu.

Hiljem selgus, et see karjamaa oli lammaste jaoks, kuid enamik on siinkandis hoopiski hobuste koplid. Millalgi lähen suksusid vaatama. 

Koju jõudes uurisin netist järgi mis või kes on Apirana. Arvasin, et see on mõni lennuvõimetu lind, aga . . . selgus hoopis.  . . Tema Kõrgeausus, Sir Apirana Turupa Ngata on olnud läbi aegade üks mõjukamaid maoori päritolu poliitikuid, kes kuulus ka Uus-Meremaa parlamenti ja oli põlisrahvaste minister.

Lea täpsustus:

Kui teile tundub, et kuupäevadega on mingi jama. Siis nii ongi :) Blogi loeb postituse avaldamise päevi valesti, seega minul on täna ikka juba 4. oktoober ja reede, kuid see postitus avaldub 3.10 kuupäeval. Ma suudan ajalugu muuta 😄