Põhjasaare reis - osa 7

Õpetame bensukas eesti keelt!

Ja olemegi jõudnud oma pisikese reisikirjelduse viimase osani. Peale Hapuawhenua viadukte naasime Ohakune linna ning ööbisime veel ühe öö samas hostelis. Kees sõitis õhtul veel ronge pildistama, mina pugesin sooja teki alla ning katsusin kontide vahele pugenud külmast lahti saada. 

Ka Ohakunes on raudteemuuseum (tundub, et siin maal on peaaegu igal linnal oma). Käes oli teisipäeva hommik ning internet teatas meile, et muuseum on suletud. Kees ei tahtnud sellega niisama leppida ning otsustas helistada muuseumitöötajatele. Veenmine ja rongisõbra entusiasm viisid soovitud tulemuseni, muuseum avati meie jaoks. Ohakune raudteemuuseumi põhieesmärgiks on kohaliku ajaloo kajastamine ning Ohakune rongikatastroofis hukkunute mälestuse hoidmine.

Esimene mobiiltelefon

Rongide juhtimissüsteemid

Ohakune või Tangiwai katastroof toimus 24.12.1953 kell 22.21. See on Uus-Meremaa ajaloo kõige traagilisem rongiõnnetus, kus oli surnuid 151. Õnnetus sai alguse vulkaanist, mille koonuses oli järv. Vulkaani aktiivsuse ning ilmselt ka piirkonna seismilise tegevuse tõttu koonuse jääst tekkinud sein varises ning järv jooksis mäejalamil olevasse Whangaehu jõkke. Tulvavesi lõhkus nii raudteesilla kui ka selle kõrval oleva autotee ja silla. 

Autosilla purunemise avastas mõni minut enne rongiõnnetust kohalik mees, kes sõitis üle jõe asuvale emale külla. Kuna ta mõistis kohe, et tulvavesi on ilmselt ka raudteesilla lõhkunud, sõitis mees tagurpidi käiguga mäest üles tagasi ning jooksis taskulambiga raudteele. Nähes, et raudteesild on purunenud hakkas ta jooksma mööda raudteed Wellington-Auckland rongile vastu. Tänu sellele, et mees jõudis piisavalt kaugele joosta ning vedurijuht nägi, et inimene on teel, tõmbas vedurijuht hädapidurit. Kui rong oleks sõitnud täiskiirusega (sel ajal oli selle distantsi kiirus kuni 80km/h) sillale, oleks olnud hukkunuid palju rohkem (rongil oli koos meeskonnaga 285 reisijat). Tugev vee ja muda laviin kiskusid jõkke kukkunud teise klassi vagunid allavett. Paljud inimesed mattusid mutta ning kõiki surnukehi ei leitudki.

Mutta mattunud vagunid

Õnnetuse makett

Muuseumitöötaja andis meile soovituse sõita ikka ja alati ainult esimese klassiga (ka siin õnnetuses hukkus esimese klassi reisijate hulgast ainult 1). 

Katastroof tõi muutuse siinsesse raudteeohutusse. Ka sellel distantsil on nüüd alarmsüsteem, mis annab rongijuhile ohust teada ning lähimast jaamast välja sõita ei luba. Tegelikkuses on vulkaani tegevusest tingitult samasugune tulvavesi kindla korduvusega, järgmist prognoositakse aastaks 2028.

Internet pakub "Tangiwai Train Disaster" teemalisi lavastuslikke lühifilme. Kõik faktid ja asjaolud ei ole nendes küll päris õiged (sest autorid on filmikesi kokku monteerinud teiste filmide jupikestest), kuid need annavad sellegipoolest ülevaate juhtunust. Panen ühe ka siia blogisse: https://www.youtube.com/watch?v=qDdS23S-jH0

Raudnaine

Edasi sõitsime ikka ülespoole ja muudkui Aucklandi suunas. Kuna tee peale jäi mitu juba varasemalt külastatud raudteeviadukti, siis peatusime korraks ka nende ääres ning proovisime rongidest pilte saada.

Jupats Makatote viaduktil

Piriaka vaateplatvorm

Jälle Jupats

Piriaka vaateplatvormil Wellington-Auckland kaubarong (foto: Kees)

Jõudsime oma esimese öö ööbimispaika, kus oli ka tegelikult viadukt ja leidsime omale kaks toredat ja väga seltskondlikku sõpra.

Auckland-Wellington kaubarong (oi-oi kui pikk . . .) Waiteti viaduktil (valmis 1889) (Foto: Kees)

Pistsime kõik mustad mammud nahka (siinses looduses on põldmarju väga palju ja tavaliselt on taimed põlvekõrgused, kuid need olid maalähedased :) )

Täpselt kuu aega tagasi, 07.01 kuupäeva õhtuks jõudsime Aucklandi. Olime väsinud, kuid vaid mõned päevad hiljem hakkasime uusi rännuplaane pidama.