"Skazka" ja Shakespeare

Aucklandi kesklinnast kahe rongipeatuse kaugusel Newmarketis, Keesi teise kontori vahetusläheduses, asub Euroopa pood "Skazka". Hetkest kui selle poe avastasime, ajab leivaisu meid sinna päris tihti. Seal on kõikvõimalikku euroopalikku kraami, marineeritud seentest ja tomatitest kuni Poola kosmeetika ja venekeelsete lasteraamatuteni. Välisukse kõrval on stend visiitkaartidega, kõigil vene nimed, oma teenuseid reklaamivad nii hambaarstid, autosõiduõpetajad, torulukksepad, kui lauluõpetajad ja lapsehoidjad. Põhilisteks ostudeks ongi meil must leib (paraku tehtud pärmiga, mitte juuretisega), heeringas, sprotid, pelmeenid ja Tšehhi või Venemaa tume õlu. Poe suurteks müügiartikliteks on veel ka värsked Napoleoni tordid, Karumsi kohukesed, marmelaad, halvaa ja parankad. Üleeile sattusin poodi hetkel kui oli just toodud Leedu päritolu toidukraami, krabasin poest kaasa ühe tõeliselt suure 1,1 kg musta Leedu leiva (maitselt nagu Toolse leib). Leivapealseks sain 5 karpi heeringat naeruväärselt odava hinnaga. Ühe karbi hind oli 3,99 dollarit, kuid 5 karbi ostmisel oli hind kokku ainult 10 dollarit (5,8 eurot).


Kreemitordid ja kohukesed - kraam, mida ühes tavalises toidupoes ei leidu . . .

Kilusõja pärast eestlane Läti sprotte juba ei osta 😄, õnneks on kaubavalikus ka Leedu alternatiiv

Tavaliselt on koju jõudes poole tunniga vähemalt pool toidukogusest otsas. Žatecky Guš on ju seesama õlu, millele tehti reklaami Palmse mõisas ja reklaamis astus üles staarina Loobu külast pärit kuulus valge hani.

Minu vene keele oskus on küll äärmiselt nadi, kuid seal poes proovin ma vahelduseks siiski müüjatega seda rääkida, kuid kui poodi esimest korda jaanuari keskpaigas külastasin, siis sai seal minu suureks rõõmuks ja üllatuseks rääkida ka eesti keelt.

Poe kaubavalik lummas mind täielikult ning nägin, et kassaleti ees räägib üks naine müüjaga, kuid nähes samasuguseid siidreid "Kiss" nagu Eestis oleksin äärepealt komistanud põrandale jäetud ostukorvi otsa. Naine, kes kassaleti ees seisis, tuli vabandades minu juurde, võttis oma ostukorvi ning läks leti juurde tagasi. Poes olid veel umbes kümneaastane poiss ning kuuene tüdruk. Olin marmelaadi ja parankade juures, mõtted olid hajevil.

Heledapäine poiss tormas õue. Järsku kuulsin: "Silver, ära jookse auto alla!". See oli eesti keel!

Keerasin ringi ning vaatasin hämmeldunult sellele samale naisele otsa, kes oli minuga just hetk tagasi inglise keelt kõnelenud. Ta märkas minu reaktsiooni ning me ütlesime korraga: "Eestlane!". Hakkasime naerma.

Diana on oma perega juba aastaid elanud Uus-Meremaa põhja-saare lõunaosas. Nad töötavad eestlasest mehega puuviljakasvatuses ning on otsustanud siia riiki jääda alaliselt. Lapsed, Silver ja Mariin, käivad kohalikus koolis ning on siinse eluga kohanenud. Sel päeval olid nad tulnud Aucklandi, et minna vastu lennukilt tulevale sõbrale.

Tüdruk küsis emalt inglise keeles, et kas ma olen emme sõbranna ning kui poiss poe uksest uuesti sisenes, siis tüdruk ütles poisile eesti-inglise segakeeles: "Silver, Silver, come quickly, TA ON EESTLANE!"

Oli tõeliselt tore kohata taaskord eestlasi. Diana ütles, et tegelikult on eestlasi Uus-Meremaal uskumatult palju ning tal on olnud mitmeid ootamatuid kohtumisi. Üks Eestist pärit paar oli elanud kuu aega sama puuviljakasvatuse lähedal kus nemadki. Alles nädal enne paari ärasõitu oli info kaasmaalastest väikeses külakogukonnas nende pereni jõudnud.

Minu jaoks on "Skazka" külastamine alati ootusärev. Sarnaseid poode on Aucklandis veel ainult üks, kuid teise ma ilmselt poe asukoha tõttu ei satu.

10. veebruari õhtul käisime koos Kutumiga teatris. Seekord oli meie harrastusnäitlejast sõber välja valinud Pop-Up Globe Youth Theatre´i (näitlejad on vanuses 16-24) etenduse "All´s well that ends well" ("Kõik hea, mis lõpeb hästi" või "Kõik hea, lõpp hea"). Pop-Up Globe teater esitab ainult Shakespeare´i tekste ja noortetrupp on muljetavaldavalt andekas ja lausa 19-liikmeline.

Päris ausalt, me pole aastaid teatris midagi nii head, julget ja tõeliselt omapärast näinud. Andekad noored olid võtnud vana teksti ning seda kohendanud tänapäevaseks, lisanud sinna omajagu tänaseid noori kõnetavaid nalju. See oli moderne, kuid samas ikkagi Shakespeare. Ka riietuses oli kõrvuti vana ja uus. Võiks ju arvata, et see rikub stiili või naeruvääristab Shakespeare´i, kuid ei. Kõik kokku oli väga värske ja lahe. Etenduses oli laulu, pillimängu ja tantsu, lõpus lasti õhku seebimulle.

Ka etenduse paik oli eriline. Staadionile oli tellingutest ehitatud ümmargune teatrimaja ning selle ümber oli kaunis laternate ja tuledega kaunistatud kohvikuteala. Kuigi seda noorteteatri etendust enam rohkem ei mängita, on teatrimaja kasutusel veel mõnda aega Pop-Up Globe teatri teiste etenduste jaoks.

Oi kui palju möllu!😊

Mõned päevad tagasi saatsin Keesi Newmarketisse tööle ning sattusin seal jalutades juhuslikult Aucklandi ajaloo- ja sõjamuusemi juurde. Olin seda uhket maja näinud korduvalt kõikvõimalikel turistidele mõeldud brožüüridel, kuid ma polnud kunagi uurinud, kus see täpselt asub. Nüüd sattusin sinna täiesti kogemata. Vaatamist ja uudistamist oli palju, aga muuseumi näituseid otsustasin vaatama minna kunagi ikka koos Keesiga. Hetkel on seal lisaks püsinäitustele ka näitused Antarktikast ja Maoori kultuurist, 28. veebruarist tuleb sinna ka näitus maailma kõige erilisematest loodusfotodest. Seekord jalutasin niisama muuseumi ümbruses ringi. Muuseumi kõrval asub talveaed, üüratult suur park ja staadion. Ajaloomuuseumi hoone on suursugune, aga meenutab olemuselt väga Eesti klassitsistlikke mõisu.