Lea ja Keesi Meremaa

Täna, 28. oktoobril on Uus-Meremaal Labour Day ehk töörahva püha. Keesil on töölt vaba päev, kuid ta otsustas just tänaseks jätta kõik oma muud töised kohustused. Tänu sellele saime me pika, toreda ja sooja ilmaga nädalavahetuse.  Ja kuigi ma mainisin oma eelmises postituses, et mina ilmselt niipea Yazminiga kaasreisijana sõitma ei hakka, pean juba nüüd oma sõnu sööma. Minu kiiver jõudis tänu Keesi emale just hiljuti Eestist kohale ja kuigi minu ülejäänud mootorratta riietus passib alles kuskil Hiinas, siis kiusatus sõita lõpuks ometi linnast välja, oli suurem kui hirm kukkumise ees. Seega, me otsustasime jagada Keesi olemasolevat turvariietust, jope mulle, püksid talle, ning sõita just sinna, kuhu süda niiväga juba ammu ihkas - mägedesse ja mere äärde.  Mis eriti tore, siinsel maal saab need kaks imelist ja erinäolist sihtkohta väga kergesti ühendada. Laupäeval tegime mõned ringid linnas ning katsetasime sellega Yazmini koostöövalmidust kahe reisija veoks ning stabiilsust mä

Ja olemegi juba terve kuu olnud siin, pika valge pilve maal. Veider mõelda, veider öelda ja veelgi veidram kui vaadata kalendrisse. Aeg on minu jaoks saanud siin teised mõõtmed ning kulgeb praegu oluliselt rahulikumalt kui Eestis. Keesi elu on küll äärmiselt töine, kuid ka sündmusterohkem kui minul. Keesi nõusolekul kirjutan siia tema laupäevasest seiklusest. Ta oli kokku leppinud New Plymouthis (asub samuti põhjasaarel) kohtumise Yazminiga . Lend pidi väljuma kell 14.35, pakkisin talle toidumoona kaasa ning Kees jooksis 12.58 rongile. Eelnevad arvutused ja transpordivalikute kokkusobitamised jätsid piisavalt ajavaru ning kindlustunde, et ta jõuab õigeks ajaks lennukile. Aga ahelas oli üks nõrk lüli, millega me taaskord ei osanud arvestada - Aucklandi bussiliiklus. Viimane lõik, teekond Papatoetoest lennujaama, tuli sõita bussiga. Kees jõudis bussipeatusesse õigeaegselt ja tegelikult ka buss kirjaga "Airport" oli õigeaegselt kohal. Peale 20-minutilist bussisõ

Käisime nädalavahetusel taaskord ronge pildistamas. Kees oli teinud selleks head eeltööd ning otsinud välja tõeliselt kauni koha Orakei linnaosas, kus raudtee on ehitatud üle mere. Hobson Bay Walkway Elus esimest korda õnnestus mul siin ka palmi "otsa ronida" 😃 Pool Hobson Bay rannajoonest on ääristatud puidust ja postidele ehitatud jalgteega ning piirkondades, kus saab jalgteelt maha astuda, on hoiatused, mis tuletavad meelde, et jalakäija oleks tähelepanelik veetõusu osas. Tõus on siin tõesti kiire, üritasin seda ka videole saada. Sisuliselt poole tunniga oli kogu rannajoon tundmatuseni muutunud ning kohad, kus Kees alles ronge pildistas, olid jäänud sügava vee alla. Kees on nakatanud ka mind fotograafiahaigusega. Mul küll muidugi puuduvad oskused ja korralik tehnika, kuid juba on päris suur hasart tekkinud. Eesmärgiks on koguda võimalikult palju pilte elektrikappidest. Ma ei arva, et elektrikappide värvimine oleks tegelikult vajalik tegevus ja

Loodus teeb trikke - Jaapani kameelia, mille kroonlehed on vale paiknemisega. Tavaliselt näeb sama lille õis välja hoopis selline  Ärkasin eile (reede) hommikul kell 5.30, õues akna taga oli korralik padusadu. Kuna äratuskellal oli töö veel tegemata oleksin saanud veel tunnikese magada. Otsustasin, et käin kiiresti tualetis ära ja põõnan mõnusasti edasi. Astusin voodist välja ja mu varbad olid sattunud millegi külma ja märja sisse. Vesi!!! Peast käisid läbi paanilised mõtted. Issand kui palju seda on? Kas ma pean oma asju hakkama kohe evakueerima?  Meil on magamistoas maast laeni aknad, kogu korter on väga madalal, maaga samal tasapinnal. Astusin paar sammu veel, vett oli nüüd rohkem, kuid kui mul õnnestus aknast eemale saada, siis selgus, et mujalt oli põrand siiski kuiv. Krabasin telefoni ning valgustasin põrandat, et viia läbi juurdlus. Jah, akna esine ja voodialune oli osaliselt kaetud veega. Üks voodi jalg oli vee sees ning mädaneb. Tundub lausa, et sama lugu kordub