Lea ja Keesi Meremaa

Hommikul jätkasime matkamisega ja võtsime ette teekonna mööda vana postiteed 1908. aastal valminud Hapuawhenua raudtee viaduktile. Kui vana viadukti kõrval avati 1987. aastal uus raudtee viadukt, sai vanast viaduktist ülipopulaarne turismiatraktsioon. Mõlemad viaduktid on ehitatud kurvile ning on inseneritöö imed, vana on 284 meetrit pikk ja 45 meetrit kõrge, uus 414 meetrit pikk ja 49 meetrit kõrge. Postitee ääres on näitus, mis kajastab elu enne raudtee ja postitee rajamist, poliitilist kemplemist raudtee rajamise üle ning kirjeldab tee avamisega kaasnenud elukvaliteedi paranemist.   Fotod: 1907. aastal postiteel liiklev hobukaarik ja 1880. aastal põlveni mutta uppuvad hobused metsarajal   Keeruline poliitiline probleem - kuhu küll oleks õigem rajada raudtee . . . Lõpuks valiti keskmine variant Puusõnajalad Vana Hapuawhenua raudteeviadukt (valmis 1908. aastal). Tollaste reeglite ja inseneride vähesuse tõttu vastutas silla jooniste ja ehituse eest a

04.01 kuupäeval jätkasime sõitu sisemaa suunas. Meil mõlemal (eriti muidugi Keesil) jäi kripeldama, et tegelikult saime Rangitikei jõe ääres ainult ühe õige valgusega rongipildi. See viga vajas parandamist.   Ja olimegi ühtäkki jälle tuttava kanjoni serval ronge pildistamas.   South-Rangitikei viadukt 04.01 kuupäeval (foto: Kees) Me ei tahtnud olla ebaviisakalt pealetükkivad, kuid kuna öö hakkas taaskord lähenema ja Coline oli eelmisel korral meid nii ilusasti tagasi kutsunud, siis otsustasime, et lähme siiski Coline ja Johni juurde ning küsime uuesti õuel telkimiseks platsi. Tundub uskumatu, kuid seekord võeti meid vastu juba nagu pereliikmeid ja paigutati magama külalistemajja. Mul oli selle tõttu isegi pisut häbi, sest Coline pipi pärast ju voodiriideid pesema ja ilmselt ka tuba koristama, kuid kuna Kees oli päeval külma saanud ja ta enesetunne oli väga halb, siis ööbimine soojas toas, tuli tõesti päästva õlekõrrena. Hommikuks olid kõik haigussümptomid