Põhjasaare reis - osa 5

04.01 kuupäeval jätkasime sõitu sisemaa suunas. Meil mõlemal (eriti muidugi Keesil) jäi kripeldama, et tegelikult saime Rangitikei jõe ääres ainult ühe õige valgusega rongipildi. See viga vajas parandamist.

 

Ja olimegi ühtäkki jälle tuttava kanjoni serval ronge pildistamas.

 

South-Rangitikei viadukt 04.01 kuupäeval (foto: Kees)

Me ei tahtnud olla ebaviisakalt pealetükkivad, kuid kuna öö hakkas taaskord lähenema ja Coline oli eelmisel korral meid nii ilusasti tagasi kutsunud, siis otsustasime, et lähme siiski Coline ja Johni juurde ning küsime uuesti õuel telkimiseks platsi. Tundub uskumatu, kuid seekord võeti meid vastu juba nagu pereliikmeid ja paigutati magama külalistemajja. Mul oli selle tõttu isegi pisut häbi, sest Coline pipi pärast ju voodiriideid pesema ja ilmselt ka tuba koristama, kuid kuna Kees oli päeval külma saanud ja ta enesetunne oli väga halb, siis ööbimine soojas toas, tuli tõesti päästva õlekõrrena. Hommikuks olid kõik haigussümptomid tänu paratsetamoolile ja korralikule puhkusele voodis õnneks kadunud. Jõime koos perenaisega hommikukohvi ning saime peale külalisteraamatu sissekannet taas oma reisi jätkata. Peremees John oli juba varahommikul läinud lambaid niitma (lambaid niidetakse siin tihti suurtes veoauto furgoonides) ning seekord me teda kahjuks ei näinudki.

Ühtäkki, keset kurvilist kiirteed, avastasin, et üks meie magamiskottidest oli kadunud ja läinud iseseisvalt ekstreemseid seiklusi otsima. Olime selleks hetkeks jälitanud pikalt üht maanteega paralleelselt sõitnud kaubarongi, ikka eesmärgiga ta pildile püüda ja ilmselgelt olin ka mina olnud sellest nii haaratud, et minu kohustuseks olnud magamiskottide kontrollimine, oli jäänud täielikult unarusse. 

Eksisteeris lootus, et leiame oma magamiskoti üles, aga teadmine, et  viimati kui ma tema olemasolu kontrollisin, oli kindlasti vähemalt 16 km kaugusel, tekitas muret. Lisaks esines võimalus, et magamiskott võis saada mõnelt autolt löögi ning lennata teepervelt kaugemale ning polegi enam üldse maanteelt nähtav. Peast käisid läbi ka mõtted, et meie magamiskott on järsku teinud väga palju pahandust ja kuskil tee ääres on kraavi sõitnud mõni auto.

Leppisime kokku, et Kees sõidab edasi ning teeb viaduktil rongist pildi ära (25 km eemal), sest ronge sõidab siin ikkagi väga vähe ja rongide pildistamine on olnud meie reisi üks eesmärk, mina, aga jään maantee äärde. Kõnnin mööda maanteed nii kaugele kui jõuan ja kui Keesil on rongist pilt käes, siis otsime motika seljas seda seiklejast magamiskotti edasi. Oleksime võinud ju sellest magamiskotist ka loobuda (hinnalt suhteliselt odav), kuid me ei teadnud, kas me uut sama head magamiskotti sama päeva õhtuks leiame. Seega otsustasime teda siiski kasvõi veidikene otsida.

Ka mina kiidan siinseid auto- ja mootorrattajuhte, nad on siin tähelepanelikud, viisakaf ning lugupidavad iga liikleja suhtes. Niisamuti ei jää tähelepanuta ka kiirteel kiiver käe otsas ja mootorratta varustuses kõndiv inimene. Jõudsin käia umbes 7-8 km, selle aja jooksul pakkusid mulle abi 3 autojuhti ja üks vanahärra mootorrattaga, kusjuures esimene abipakkumine tuli esimese 10 minuti jooksul. Ilmselt oleks peatunuid olnud ka rohkem, kuid ma üritasin käia võimalikult tempokalt, ajada oma asja ning hoida silmi teepervel. 

Kui Kees tagasi jõudis, tegime korraks väikese puhkepausi ning jätkasime otsinguid.  Seekord olid ka tulemused. Meie terve ja isegi mitte määrdunud maailmaavastajast magamiskott ootas maantee ääres, võttis kuuma asfaldi peal päikest ja vaatas mööduvaid autosid.

Wellington-Auckland reisirong (ühest linnast teise 7 tunni 55 minutiga)

Kaubarong (foto: Kees)

"Hullunud piparkoogimehike" 😃

Jätkasime sõitu ning jõudsime uuesti põhja-saare keskosas asuvasse mägisesse Ruapehu piirkonda. Minu suureks sooviks oli käia veel mõnes "Sõrmuste isanda" filmiga seotud kohas, seega võtsime ette matka Waitonga Falls´i. Teekond oli pikk, kuid seda väärt, sest nägime jalutuskäigu jooksul nii kaljusid, mägesid, rabasid kui ka koski.

Pealtnäha küll sarnane meie rabadele, kuid taimestik täiesti teistsugune ning liigivaene.

Jäime ööbima lähedalasuvasse hostelisse Ohakune mägilinnas (lõunane vahejuhtum iseteadliku magamiskotiga oli piisav, et veenda mind vähemalt selleks ööks tema teenustest loobuma).

Ohakune sümbolid (suur porgand tähistab lastele loodud porgandiparki)

Kuna see blogiveeb ei tee minuga mitmendat päeva koostööd, siis pean oma seekordse postituse tegema taaskord mitmes jaos.