Põhjasaare reis - osa 4

Reisijad Upper Hutti raudteejaama ees

"Wellingtoni päeva" õhtul külastasime veel väikelinna nimega Upper Hutt. Sel õhtul saime motika seljas ka esimese vihma. Õnneks oli Kees valinud ööbimiskohaks ühe lähedal asuva armsa ja sooja AirBnB kodumajutuse, kus oli isegi elektrisoojendusega tekk.

Tõesti?

Plimmerton Beach

03.01 lõunaks olime jõudnud Plimmerton Beachi, kus tegutseb üks paljudest, kuid seninähtutega võrreldes kümneid kordi võimsaim ning ilmselt ka üks hinnaliseima koguga Uus-Meremaa raudtee muuseumitest. 

Tundub uskumatu ja vastutustundetu, kuid kõikides raudtee muuseumides (vähemalt nendes, mida oleme seni külastanud) kõlab sama lause - riik ei toeta muuseumi tegevust.

Enne muuseumisse sisenemist vaatasime veel sisse ka jaamahoonesse, kus asub mudelrongide kauplus. Rongisõber saab siit oma täiusliku rongimaailma jaoks kõik - täpselt sellise rongi, nagu süda ihkab ja kui tema maketile on vaja puid, muru, lehmi, inimesi (keevitajaid, farmereid, arste jne), autosid, tanke, laevu või maju, siis leidub selles poes kõike, nii erinevas suuruses, värvuses kui ka hinnaklassis. 

Kõik puha poisid ju . . . (kus on võrdsus?)

Siin jällegi on detailidele päris palju tähelepanu pööratud . . .

Ja edasi muuseumisse, kus pealtnäha tavalised hallid angaarid varjavad kitsalt üksteise kõrvale lükatuna kümneid ja kümneid stiilseid ning eriliste lugudega ronge. Kõik need muuseumirongid kuuluvad ühele eakale mehele, kelle alluvuses töötavad rongide renoveerimisega tegelevad suurelt unistavad inimesed. Mehed loodavad näha kunagi uut muuseumihoonet, mille kõrval on parkimisplats 150-le autole, hostel ja restoran. 

Tol päeval jalutasime seal angaaris ringi ühe meieealise renoveerijaga. Kui uskumatult suur töö on nende meeste poolt rongide taastamisel ära tehtud ja kui suur töö on veel teha . . . Taastamist vajavate rongide rida tundus tükk-maad pikem, kui nende rongide oma, mis peale vanarauaks kuulutamist ja siia jõudmist, olid uuesti särasilmseteks kaunitarideks muutunud  . . .

Muuseumi üks paljudest uhketest auruveduritest (taastatud ning sõidukorras)

Uus-Meremaa pealiinil sõitnud auruveduri 1-klassi originaalvagun (selliseid iludusi on selles muuseumis kaks)

Vaguni sisustus oli täielikult hävinenud (põrandal oli seinaliistudest tehtud tuld), kuid nüüd on vagun nagu uus

Muuseumist lahkudes mõtlesin kurbusega, et mis küll saab nendest rongidest siis, kui nende eakas omanik väsib või kui tal pole enam piisavalt raha . . . Kas tõesti neid, raske töö ja suure rahaga uuele "elule" aidatud kümneid väärikaid ja ajalooliselt olulisi raudruunasid (mõned lausa teiselt poolt maakera) ei ole siis riigil üldse vaja ning nende tulevik on uuesti muutuda vanarauaks?  . . . 

Eks sarnaseid, mõistmatuid ja ebaõiglaseid asju sünnib ka eesti muuseumieksponaatidega . . .

Wellingtonist itta kulgev kiirtee

Uus-Meremaa kaunis loodus on korduvalt jõudnud kinolinale - "Sõrmuste isand" ja "Kääbik" on sellele riigile parim tasuta reklaam. Tänu filmidele on tekkinud lausa uus turismiliik - Tolkieni turism. 
Kuigi kogu Uus-Meremaa loodus on niivõrd eriline, et terves riigis ringi sõites võib jääda mulje, et iga silmapilk on justkui filmist, siis Tolkieni turism on siiski seotud kindlate filmikaadrite ning maastikupiltidega. Ka meie tahtsime harrastada seda omalaadset turismiliiki ning külastada mõnda märgilist ja filmist tuntud paika. 

Enne õhtut jõudsime kohta nimega Putangirua Pinnacles, mis oma erilise ja kõhedusttekitavalt hirmsa maastikuga sai kuulsaks "Sõrmuste isanda" kolmandas filmis

"Sõrmuste isand. Kuninga tagasitulek" (kel huvi, see saab siit seda filmilõiku vaadata).

Praeguses reaalajas näeb koht välja selline (kaljud on suhteliselt pehmest savisest materjalist ning muutuvad ilmastiku ja loodusjõudude tõttu pidevalt):

Õhtu saabudes jäime laagriplatsile telkima.

Foto autor on Kees (ka mina olen pildil, kuid peidus 😃 )