Põhjasaare reis - osa 2

Makatote viadukt 06.01 kuupäeval (foto: Kees)

Viadukti kõrval võsas kasvab looduslikult Eesti koduaedade suur lemmik- sõrmkübara lill. Neid on siin nii lillasid, valgeid kui säravkollaste õitega.

Samas kohas proovisime rongist pilti saada ka 07.01 kuupäeval, kuid siis libises üle silla üks ülilühike kaubarong. Ristisime ta hellitavalt Jupatsiks, sest oma viimasel reisipäeval nägime teda oma teekonnal veel mitu korda ning saime ta teistes kohtades nii pildile kui videole. 

Rangitikei jõe kanjoni serval õnnestus minul täiesti kogemata saada rong pildile. South-Rangitikei viadukt valmis 1981. aastal ning on 315 meetrit pikk ja 78 m kõrge.

2019. aasta viimase päeva õhtuks olime jõudnud imelisse paika, vaated olid lummavad, ilm soe ning põldudel sadu lambaid. Tundus, et olime jõudnud justkui paradiisi. Eelmised kaks õhtut olime veetnud kämpinguplatsidel (suhteliselt rahvarohked). Siin riigis tohib avalikul maal telkida ning karavane parkida ainult selleks ettenähtud spetsiaalsetes kämpingukohtades. Enamasti on need tasulised, kuid leidub ka tasuta platse. Igal pool mujal telkimine võib tähendada 400-dollarilist rahatrahvi ning korrakaitsja võib nõuda kasvõi keset ööd telk kokku korjata. Eramaal viibimiseks tuleb saada maaomaniku nõusolek. Kell oli juba kaheksa õhtul ning lähim tasuta laagriplats kümneid kilomeetreid eemal. Samas, me olime juba kohas, kus järgmise päeva hommikul saaks teha imelisi rongifotosid. Otsustasime riskida ning küsida lähimast majast maaomaniku nõusolekut.

Lähenesime valgele majale, millel oli suur ja ilus aed. Meile tuli vastu keskealine sõbraliku olekuga mees, läbi akna paistis, et toas laua ümber istus seltskond. Tutvustasime ennast ja kurtsime oma muret, peremees oli lahke ning andis koheselt nõusoleku.

Me olime jõudnud Coline ja Johni juurde, toredad, avalad ja rõõmsameelsed inimesed, kelle ilusas kodus peatub alati mõni sõber või teeline (olgu siinkohal öeldud, et oma reisil puutume me oma uute sõpradega veel kokku).

Pererahvas kutsus meid õhtusöögile, jõime koos seltskonnaga õlut, sõime kooki ning rääkisime elust Uus-Meremaal ja Eestis. Külalislahkus, mis meid siin ees ootas, lõi täiesti pahviks. Õnnekombel kohtusime inimestega, kes on imelised võõrustajad ning harjunud võõraste inimestega suhtlema.

Veetsime selle, vana-aasta viimase õhtu Johni ja Coline köögis koos Johni kunstnikust õe ning Coline venna ja vennanaisega. Nii John kui mainitud vend on suurtalunikud, Johnil on lambaid üle 2000 isendi.

John ja Coline olid Eestist kuulnud (sest nad on ise Euroopas päris palju reisinud ning viibinud pikalt Norras, Saksamaal ja Suur-Britannias), kuid teiste jaoks tekitas meie päritolu suurt imestust. Keesi ametisse suhtuti aupaklikult, üleüldse kogu rongide valdkond huvitas neid väga, kuid kui nad said minu ameti teada, siis reaktsioon oli veidi ootamatu. Talunikust vend hakkas torisema, et mingi tähtis Briti tüüp tuli siia ja muutis kõik ära, nüüd peab iga asja jaoks olema riskianalüüs ja ei tohi haamritki ilma juhendamiseta kätte võtta. Seoses mõne aasta eest karmistunud tööohutuse reeglitega, olen terve Uus-Meremaal viibimise vältel korduvalt seda pahameelt inimeste suust kuulnud. Vend jätkas, tööohutuse tõttu olevat farmerite elu võimatuks tehtud, sest ühtäkki on loomakasvatus keskkonnale ohtlik.

Kuulasin tusase jutu ära ja noogutasin kaastundlikult kaasa, oma täpsustavate kommentaaridega õli tulle valama ei hakanud, sest tegelikult on tööohutus ja -tervishoid ning taluniku poolt liidetud keskkonnakaitse siiski pisut erinevad teemad. 

Oleme Keesiga siin juba palju näinud, et mitmed asjad, tehnoloogiad, reeglid või tavad, mis Euroopas või ka Austraalias, USAs, Kanadas on tavapärased ja isegi aastakümneid või aastasadu kasutusel või teada, on siin alles suhteliselt hiljutised või võõrad.

Uue aasta tervituseks jalutasime Keesiga kahekesi selle kanjoni servale, imetlesime võrratut, kuid seninähtuga võrreldes täiesti teistsugust tähistaevast. Mina nägin ka langevaid tähti, mine tea ehk läheb mõni soov uuel aastal täide! Eemal orus oli kuulda ka rakette, kuid ilutulestikku me kauguse tõttu ei näinud.

Tänase postituse lõpu kirjutab Kees: 

10 päeva jooksul läbisime mootorrattal 2200 km. 1986. aasta Yamaha FJ1200-ga ei ilmnenud reisil ühtegi tehnilist probleemi. Keskmine kütusekulu oli 6,5 L/100 km.

Palmerston North nimelise linna parkimisplatsil tuli minuga rääkima umbes 70-aastane härrasmees, kes oli noorena ise samasugust mootorratast omanud. Ta ostis enda ratta 1980-ndate keskel uuena ning müüs maha peale 50 000 km läbimist, kui tervislikel põhjustel enam sõita ei saanud. Kuna tegemist on pigem haruldase rattaga, oli mees seda nähes väga õnnelik. Rääkisime tsikli hoolduse teemadel ning tema ei pidanud 50 000 km jooksul vahetama ühtegi detaili peale kuluosade, kiitsime vanade Jaapani tsiklite töökindlust.

Uus-Meremaa maastiku võib jaotada kaheks: lauskmaa vaheldumisi kõrgete mägedega. Mägiteedel on iga kurv varustatud soovitusliku piirkiiruse viidaga, seetõttu saab hakkama ka algaja, kes teid hästi ei tunne. Maanteedel on piirkiirus 100 km/h, liiklus on väga viisakas. Teed on reeglina 1+1 ristlõikega ning keskmiselt iga 5-10 km tagant on eraldi ca 1 km pikkune sõidurada aeglaste sõidukite jaoks. Möödasõite vastassuunavööndi kaudu ei teostata, vaid aeglase sõiduki kohustus on leida võimalus endast kolonn mööda lasta. Seetõttu on liiklus võrreldes Eestiga palju ohutum ning tavaliselt mingeid ohtlikke olukordi liikluses ei teki. Tee telgjoonel pole piiret, vaid see on tähistatud lihtsalt pidevjoonega.

Mägistel maanteelõikudel tavaliselt kiirust üle 80 km/h arendada pole võimalik. Mitmed kurvid piiravad kiirust isegi 25 km/h-le. Kõrgust karta ei tasu, kuna mägiteed kulgevad tihti mitmesaja-meetrise kuristiku kohal. Esineb varingukohti, mis tähistatakse vastavalt ning seni, kuni teelt on kivid koristatud, suunatakse liiklus teisele sõidurajale ümber. Kohalikud juhid on mägiteedel ootamatult vilunud. Vastutulevad mootorratturid viipavad üksteisele, nagu ka Euroopas. Enamus sadulveokeid on ehitud, nagu jõulupuud. Siin on lubatud veokite pikkused, massid ja teljekoormused oluliselt suuremad, võrreldes Euroopaga. 2+2 ristlõikega teed on ainult Wellingtoni ja Aucklandi lähistel.

Reisikirjeldus jätkub . . .