Head ja edukat aastat!

Soovin kõigile õnne, edu, tervist ja rõõmsameelsust 2020. aastaks! Et kõigil oleksid oma väikesed või tsipa suuremad eesmärgid ja unistused, mille täitumise nimel sel aastal tegutseda.

Kaheksa aastat tagasi vallutas Eestimaa raadiokanalid üks Laura mõtliku sõnumiga laul
(Laura Põldvere "2020").
Võib-olla on lugu muutunud 2020. aasta esimese üheksa päeva jooksul juba "äraleierdatuks", kuid tunnen, et neid samu aastaid tagasi Laura poolt esitatud küsimusi on just praegu aeg meil kõigil iseendalt küsida.

"Kui raamat me ees on kõikvõimas aeg, igal aastal uus lehekülg näib. . .  Õpid ja näed, et midagi ei tea, tulevik see - muutmatu näib. Sa valikuid tee või nendest loobudes - armastad ja pettud, võidad, kaotad tõe. Kui tulevik meid soosida võib, kas keegi teab, kui küsid: "Mis meist saab, kuhu edasi? Aeg on antud ja võetud me käest. . . Millist teed käid, kuhu rada viib? Aastal 2020 näed!""

Seda, milliseks aasta kujuneb, saame me teada järgmisel aastavahetusel. Loodan, et meile kõigile saab see olema hea aasta ning laulus kõlav apokalüptiline stsenaarium ei teostu ei sel ega järgmistel aastatel.

Tean, et olen olnud viimasel ajal pisut laisk blogija. Jõulude ja aastavahetuse aegu on ju inimestel pisut rohkem vaba aega ja eks mõni püsilugeja oleks soovinud uusi postitusi näha, kuid meie Keesiga sõitsime Aucklandist peale jõule hoopiski välja ning tutvusime siinse looduse ja raudteekultuuriga.

Kuna minu eelmine postitus jäi jõulude-eelsesse aega, siis enne, kui saan teile reisimuljeid kirjutada/näidata, oleks ajaliselt õige kajastada veel meie jõulupühi Uus-Meremaal.

21.detsembri pealelõunal toimus Keesi ülemuse, Michaeli kodus jõulupidu. Peole oli kutsutud kogu Michaeli tiim ning nende kõige kallimad (nii oli kutsel). Tulijatel paluti kaasa võtta 3-dollariline kingitus ning suures koguses jõulumeeleolu. Kutses lubati, et kohale tuleb jõuluvana ning laual on kõik jõuluvana lemmikud Rootsi toidud, sest jõuluvana olevat pärit hoopiski Rootsist ning kolinud hiljem kliima tõttu Soome. Kuigi meile Keesiga tundusid need faktid natuke eksitavad, siis otsustasime, et ei hakka seda ilusat lugu eestlastena ümber lükkama ja kui vaja, siis kinnitame Rootsist pärit peoperemehe esitatud fakte. Niikuinii usub suur osa maailmast üldsegi seda, et jõuluvana kodu asub lausa Põhjanabal😃.

Õues oli imeliselt päikseline ja soe, samasugune oli ka Michaeli kodu ning kogu see üritus. Enamuse ajast viibisime toreda ja lõbusa seltskonnaga avaral rõdul, sõime häid toite ja puuvilju ning jõime jahutatud jooke. Kõige eksootilisem oli Vietnami vürtsikas jääkohvi ja ma pole vist mitte kunagi olnud nii õnnelik toidulaual heeringat nähes. Kuigi see heeringas jättis mu punasele jõulukleidile rasvapleki, siis selle teo sai ta tänu enda viibimisele sellel peol ja üleüldse oma olemasolule andeks. Perenaine Ann oli pannud lauale ka tumeda Rootsi teraleiva (nii lõhn, värvus kui ka maitse kinnitasid, et leib sisaldas rukkijahu) ning piparkoogid, mis meenutasid maitselt ning välimuselt Marmitoni õhukesi piparkooke. Peo lõpuks, kui ma olin neid piparkooke juba ebaviisakalt palju muginud (kuna ma ei suutnud sellest sõltuvusest kuidagi vabaneda ja ühtlasi üritasin iga järgmise piparkoogiga nende päritolus selgusele jõuda), otsustasin, et küllap oli pagar Eestist. Keesi ja minu jaoks olidki just piparkoogid ning leib heeringaga selle peo tõelisteks maitseelamusteks, killuke Eestit rootsi-vietnami perekonna korraldatud jõulupeolt.

Jõuluvana jäi kuuma ilma tõttu tulemata. Ilmselt oli tal talvise vormiriietusega palav ja suvine rõivas samal ajal pesus . . . või keeldusid hoopiski põdrad peatumisest kuumal tänavaasfaldil . . .

Kaasa võetud kingitused pandi kõik ühte suurde kotti ning peo lõppedes said külalised sealt  kõikvõimsa täringu ning fortuuna soovil mälestuseks ühe kingituse. 

Neljandal advendil kui Kees lõpetas kontoris kibekiireid tööasju, sain mina jalutada kesklinnas ringi, imetleda Aucklandi jõulukaunistusi ning kuulata tänavamuusikuid.

Šokolaadipoe vaateaken

Meie ca 30 cm kõrgune käsitsivalmistatud 100% öko- ja taaskasutuskuusk (klaasist siirupipudel ning juba varem kasutusel olnud jõuluehted, paelad, apelsini- ja kaneelikoored, lisaks veidi liimi, aega ning kannatust)

24. detsembri õhtul kingitustega jõulukuuse all (kui söödud oli seapraad ja hapukapsas, joodud Uus-Meremaa vein ning kõlamas eestikeelsed jõululaulud)

Lõik telekast nähtud kuninganna jõulutervitusest. Taneli (minu venna) kommentaar: "Sure, sure, sureeee . . . . Oh, vaene puding, George tappis ta ja mitte hellalt . . ."😅

Järgmine postitus ilmub lähipäevil ja kajastab meie reisi.