Põhjasaare reis - osa 3

Uue aasta esimesel hommikul ärkasime tillukese lambatalle haleda määgimise peale. Olime juba liigagi kauaks põõnama jäänud ning pidime seetõttu loobuma peremehe poolt pakutud matkast vanadesse raudteetunnelitesse. Me mõlemad oleksime seal tahtnud väga käia, eriti kuna John tundus olevat ka ajaloohuviline, kuid pidasime olulisemaks saada kätte uhke pilt reisirongist suurel sillal, mille taustal on kanjon. Samal ajal kui me oma varustust ja telki kokku pakkisime, toimetas John midagi koerte aediku juures. Ja järsku tormasid Johni õnnelikud lambakoerad auto juurde ning hopsti olid kõik auto kastis. Kõik vahvad laigulised koerad lähvisid ja hüppasid rõõmust! John hüüdis meile, et ta viib poisid tööle. Oh, milline motivatsioon ja elulust sellest kastiautost meile vastu vaatas! Me naersime Keesiga, et vot need poisid teevad küll rõõmuga oma tööd, näeks vaid hommikul tänavatel ka samavõrd rõõmsaid inimesi. 

Enne teele asumist kutsus Coline meid veel tuppa hommikukohvile ja samal ajal kui kõhtu täitsime, paluti meie sissekannet ka nende pere väärikasse ja vanasse külalisteraamatusse. Coline pakkus, et võiksime oma reisil tagasiteel Aucklandi, uuesti ka nende juurest läbi astuda. Tänasime pererahvast, jätsime nende vahvate inimeste ja armsa koduga hüvasti ning kiirustasime pildistama.

Kiivi välikemmerg - väike kaval leiutis, mis ukselingist tõmmates plahvatab (sees on hiirelõksuga mehhanism).

Sõitsime jõe vastaskaldale ja ronisime mäe otsa rongi ootama.

Uus aasta jõudis Eestisse! 

Ohsaa jutikas, rong tuleb! Kees ronis kaameraga varem väljavalitud positsioonile, mina vajutasin telefonis "videonuppu".

Noniii . . . siia ülesse me saime, aga nüüd tuleb siit mäe otsast ju alla ka saada . . .Ülespoole pole veel keegi kunagi kukkunud . . ., aga lambad on järsu mäe külje astmeliseks tallanud. Ja loomulikult oli mäeveerel üsna palju ka lammaste poolt maha pandud šokolaadikarva libisemist parandavat määret . . . 

Selle tee servas oli kümneid haraliste ploomide ehk alõtšade viljade all lookas olevaid puid. Neid oli siin nii magusaid kollaseid kui hapusid punaseid. Mugisime kõhud neist punni (liiga palju ei julgenud siiski süüa) ning korjasime kaasagi.

Taaskord ootame rongi . . .  aga no ei tule, ega tule . . . Päike liikus edasi ja ka meie läksime teisele positsioonile, ronisime nö silla alla. 

Makohine viadukt  - 73 m kõrge ja 227 m pikk. Terassilda ehitati 1896-1902 ning see on kuulutatud kuluuripärandiks kui Uus-Meremaa inseneriehituse eriline saavutus.

Raudteesilda valvab ja kaitseb sammas maooride "elukaga"

Tegelikult jäime sel päeval Makohine viadukti juures pildita, kuid 04.01 kuupäeval (tagasiteel) proovisime uuesti ja siis läks aeg ja koht täppi👍. 

Hilisõhtul olime Wellingtonis ja ööbisime hotellis Aura. Isegi hostel oleks selle kohta olnud palju öelda . . . ja sellist suhtumist (teenindust), millega meid seal vastu võeti ei soovi ka oma vaenlasele mitte . . .Alguses anti meile tuba, kus oli väga ilus voodi, kuid ventilatsioon tegi traktorimüra, laeplaadid olid lahti ning vannitoa uks katki (ei kannatanud puutudagi, sest kukkus eest). Kui Kees üritas hindu välimusega plätudes ja väljaveninud dressides teenindajale rahulikult selgitada, et selline müra ei ole magamistoas ega eluruumides lubatud, siis tüüp ei saanud absoluutselt aru, vaid vaidles vastu, et ventilatsioon peabki töötama. Õnneks oli Kees väga järjepidev ning bluffis väga usutavalt ja kurjalt, et me mõlemad oleme tööohutuse valdkonnas töötavad inimesed ning kui me uut tuba või raha tagasi ei saa, siis me kaebame kuhu vaja . . . Tüüp ütles ülbelt, et raha tagasi ei saa me mingil juhul. Lõpuks saime siiski vaiksema toa, kuigi ka see oli mürarikas. Kui Kees üritas veel läbirääkimisi pidada, et kas me saaksime hommikul tund aega kauem seal toas viibida, sest kogu selle jama tõttu oli kell saanud juba 1.15 öösel, siis teenindaja ähvardas Keesi turvamehega. Ükskõiksus ning ülbus, sellist suhtumist pole siin riigis veel enne näinud. Hommikul selgus, et asenduseks antud tuba oli ühisköögi kõrval ning iga kord kui keegi köögis kraanikaussi kasutas, siis veetorustikus voolav vesi pahises häälekalt ja kuuldavalt voodi peatsi kõrvalt.

Kõik, mida Uus-Meremaal armastatakse

Kord 4 aasta jooksul ju võib . . . Ja see on lausa kiiviburger :) (salakomponent on hoopiski marineeritud peet, mitte kiivilinnu liha või puuvili kiivi)

Küll sellega on kunagi keegi vaeva näinud - hülged ja pingviinid, igaühel oma nägu - nüüd kõik see ilu roostetab 😔

Wellingtoni merepolitsei

Wellingtoni raudteejaam

Piinatud ja nälginud raudtee insener?

Wellingtoni ümbruses on maailma ühed kaunimad linnalähi-rongiliinid. Meil oli plaan sõita rongidega läänekallast pidi mõnda väikelinna ning siis sealt pärast tagasi sõita. Kuid jälle ei olnud meil õnne! Pühadeks oli kogu rongiühendus suletud, sest tehti erinevaid liinihooldustöid. Pettumus oli suur, eriti kuna nägime allolevat kaarti.

Liinihooldustööd - mujal maailmas tehakse samu töid enamasti öösiti või suletakse üks liin osaliselt. Siin oli kogu rongiliiklus korraga seisma pandud ja oldi selle üle uhked, et raudteetöölised on pühade ajal tööl. Olukord iseloomustas taas siinset omapärast töökultuuri - organiseerimatus ning saamatus tööde planeerimisel. Lihtsam on kõik rongid suvel puhkuste, koolivaheaja ja reisimiste kõrghooajal 1,5 nädalaks seisma panna, selle asemel, et samu töid teha aasta vältel ning aegadel kui rongid niikuinii ei sõida.

Pidime uuesti oma plaane muutma. Läksime kohvikusse, Kees võttis välja kõik oma rongigraafikud ning hakkas arvutama ja joonistama meile plaani. Otsustasime, et ilma pikki liine sõitvate rongide graafikutes selgusele jõudmiseta pole siin riigis raudtee lähedusse mõtet minna. Kui edasine tegevuskava sai paika, suundusime toiduvarude täiendamisele ja sõitsime põhja-saare kõige alumisse tippu - loodusparki Wellingtoni lähedal.

Siin oli tunda ookeani vägevust ja jõudu - tuul, mis raputab, lained, mis pritsivad ning õhk mis on soolane! See meeldib siin nii inimestele kui hüljestele (kahjuks meie neid ei näinud).

Tume vulkaaniline liiv

Ja veel vaateid Wellingtonile ja põhja-saare tipule (taimestik reedab- muidu arvaks, et Šotimaa).

Ka tänast postitust täiendab Kees 😊:

Mootorrattast ja varustusest

Kui oktoobris ostsin meile New Plymouth nimelisest linnast vana Yamaha, siis ei olnud sellega kaasas ühtegi matkaks sobivat kotti ega kohvrit. Kuna nii pikal reisil on kohvid vältimatud, siis otsustasime tellida ajastukohased originaalkohvrid. Lähim koht, kust neid saada, oli Saksamaa ebay-st postiga. Paar nädalat enne reisi jõudsid need kohale. Vasakpoolse kohvri jätsime toidu ning vee tarbeks, parempoolsesse pakkisime fotoaparaadi, tööriistad, madratsi ja vahetusjalanõud. Enne reisi vahetasin tsiklil õli, õlifiltri ning õlitasin keti. Paigaldasin ka USB liidese, millega telefoni akut laadida.

Eelmisel suvel lõhkes mu Suzuki mootorrattal Helsingist 70 km kaugusel tagarehv. Kuna paranduskomplekti polnud kaasas, siis pidin jalutama 10 km kaugusele kiirraudtee jaama, kust sain sõita Helsingisse uut sisekummi tooma. Siis otsustasin, et ilma rehvivahuta ma enam kunagi ühtegi pikemat sõitu ette ei võta.

Seega võtsime kaasa rehvivahu ning väikese kasti põhiliste tööriistadega, mida õnneks reisil kordagi vaja ei läinud. 1980. aastatel Jaapanis toodetud mootorrataste töökindlus on uskumatu.

Yamaha FJ1200 on sportlik ratas mootori võimsusega 96 kW ning tehaseandmed võimaldavad kiirendada 0-st 100 km/h-ni 2,8 sekundiga. Tänavaliikluses pole nendest võimetest mingit kasu ning seni ei ole mul olnud kordagi vajadust ega võimalust gaasikäepidet keerata üle poole töökäigust. Kiiruskatseteks projekteeritud ratta jäik vedrustus ei ole parim pikkadeks sõitudeks, kuna kõik väiksemadki ebatasasused annavad tunda. Esiklaas ja tuulesuunaja võiksid pikkade sõitude tarbeks suuremad olla. Võrdlemisi väike esiklaas tähendab, et sõidu ajal on kiivris tuulemüra küllaltki suur. Tuulesuunajad on parajalt nii suured, et läbi vihma sõites saab pool minu jalgadest märjaks ning pool jääb kuivaks. Võrdluseks minu Eestis oleva Honda GL500-ga on võimalik sõita sadu kilomeetreid läbi vihma, ise sealjuures peaaegu täielikult kuivaks jäädes. Honda esiklaas on nii suur, et tuulemüra kiivris praktiliselt ei kosta ning kiivri visiir märjaks ei saa.