Elu Manakaus

Märtsi keskel kui kogu maailmas muutus elu koroona tõttu ettearvamatuks ning ka Uus-Meremaal olid juba esimesed nakatunud, leidsime, et ka meil oleks mõistlik kolida mõnda pisut privaatsemasse kohta, kus oleks igapäevaseid inimkontakte vähem. Olime vaadanud küll erinevaid võimalusi Aucklandi lähedal, kuid kindlaid plaane oli keeruline teha. Ükshetk, kui Eestis oli välja kuulutatud juba eriolukord, saime aru, et ka siin on ainult päevade küsimus, kui kogu riik pannakse kinni. Kui rääkisime Euroopas toimuvast oma majanaabritele, siis nende arvates me rääkisime mingist Hiina gripist, mis läheb siinsetest inimestest mööda. Kohalikud tegid sel hetkel üpris rumalaid koroonanalju ning käitusid vastutustundetult. Meie üritasime sel ajal viibida palju looduses ning majaelanikega võimalikult vähe kokku puutuda. Kuid mõttemaailm võib muutuda vaid päevadega . . . Kui tulid esimesed teated siinselt valitsuselt, et valmis on eriolukorra plaan, lennuliiklus suletakse ning riik valmistub täielikuks karantiiniks, siis hakkas ka uusmeremaallastele asja tõsidus kohale jõudma.

Nüüd rääkisime oma kolimisplaanist ka majakaaslastele ning Marite pakkus välja, et võiksime kolida tema lätlannast ema juurde, suurde maamajja Wellingtoni lähedal. Marite helistas emale ning saidki kokkulepped sõlmitud (Liesma on Lätis sündinud, kuid rändas lapsepõlves ema ja vennaga Nõukogude Liidu ärevate aegade tõttu Uus-Meremaale).
Pakkisime asjad, istusime oma motika selga ning sõitsime ühe päevaga läbi põhja-saare, otse ülevalt alla ning kokku 570 km. Osa eluks tarvilikust kraamist saatsime eelnevalt postiteenust kasutades oma tulevasse elukohta, ülejäänu jäi Aucklandi. Praeguseks olemegi juba rohkem kui kuu elanud selles väikeses külas nimega Manakau. Meile Keesiga meenutab siinne elu Jänedat või mõnda Eesti väikelinna, kus on kolm maanteega paralleelset tänavat, suurte aedadega eramajad, raudtee, algkool, rahvamaja, kaks kirikut ning isegi hotell ja baar. Tegelikult on siit Wellingtoni lausa 83 km, kuid Uus-Meremaa mõistes on pealinn siiski üsna lähedal. Lähimad linnad on mööda maanteed ühele poole minnes Otaki (10 km) ja teisele poole Levin (13 km), Manakau asub mägede ja ookeani vahel. Peamiseks elatusallikaks on kohalikel karjakasvatus ja põllumajandus, siin leidub nii lambaid, sigu, lehmi, laamasid kui ka hirvi. Levini poole sõites on maantee ääres suured kõrvitsa- ja kapsapõllud. Aias kasvavad greibi-, apelsini-, sidruni- ja avokaadopuud, kiivid, hurmaad, viinamarjad ning uhke vana kreekapähklipuu (krõbistame pähkleid lausa igapäevaselt).

Vaade väravast meie praegusele elukohakesele

25. aprill on Uus-Meremaal ja Austraalias Anzac Day (sõjas hukkunute mälestuspäev, algselt seotud ainult I Maailmasõjaga, nüüd laienenud ka armeeteenistuses olnud sõjaväelastele). Hukkunute mälestuseks kasutatakse punast mooni (nagu on kombeks ka Ühendkuningriigis). Suured kunstmoonid seotakse aiavärava külge või kantakse väikseid moone prossina rinnas. Need väikesed ristikesed on praegu Manakau kooli väravas, igal ristil on nimi.

Uus-Meremaa valitsusel oli muu maailmaga võrreldes oluliselt rohkem aega töötada välja ning seejärel ka selgitada inimestele 4-tasemelist eriolukorra plaani. Riigi valmistumine eriolukorraks käis järkjärguliselt, täpselt vastavalt plaanile ning nädalaga jõuti tasemelt 1 tasemele 4. Tase 4 kuulutati välja 25. märtsi südaööl ning lõpeb 27. aprilliga. Riik läheb seejärel tagasi tasemele 3. Igal tasemel on kindlad reeglid. Nt praegusel 4. tasemel oleme näinud nii teesulgusid kui ka politseinike tänavatel, kõik ikka selleks, et inimesed jääksid oma piirkonda ning ei sõidaks mööda riiki ringi. Siin on lubatud kodust väljuda vaid kõige lähemasse toidupoodi, apteeki või tervishoiuasutusse, isegi matkamine, jalutamine avalikus rannas ja pargis ning ringi sõitmine, et nautida kaunist loodust, on siin keelatud. Kuu aja jooksul pole sõitnud ükski linnadevaheline reisirong ega buss. Eestile sarnaselt töötavad inimesed kodukontorites, koolid, söögikohad, meelelahutusasutused, poed (va ainult suured toidupoed), teenindavad kontorid ja ettevõtted on suletud. Tänu sellele, et riik on väga eraldatud, on tegevus viiruse leviku takistamiseks olnud tõhus ja loodetavasti ei too 3. tasemele minek kaasa suurt tagasilööki.

"Kui Sa ei ela siin, palun ära tule siia! Mine koju/Jää koju/Püsi oma piirkonnas/Päästa elusid"

Neile, kes tahavad siinse eriolukorra kohta rohkem lugeda, panen siia ühe lingi: https://covid19.govt.nz/alert-system/covid-19-alert-system/#covid-19-alert-system

Poe järjekord (alates 25. märtsist on selline vaatepilt absoluutselt iga toidupoe juures olenemata kellaajast ja nädalapäevast)

Toidupoes käime kord nädalas kas Levinis või Otakis (alati on kaasas passid, juhuks kui peaksime politseitöötajatele huvi pakkuma), kuid mõnikord lubame endile ka väikest tsiklisõitu mägiteel või käime raudteel ronge pildistamas. Kõik see tähendab, et mu telefon on täis kümneid toredaid rongivideosid 😊.

Päev kui sõitsid viimased Wellingtoni linnalähi-reisirongid