Elame endiselt Manakaus, Wellingtoni lähedal. Uskumatu, kuid oleme olnud siin, selle toreda lätlanna majas juba 5 kuud! Praegu on siin talv, kuid ka kohalike sõnul on see olnud ebatavaliselt päikseline ja soe ning oleme rõõmsad, et külm tuul ja tugev vihmasadu (mis muidu pidavat olema siin talviti lakkamatu ning mitu kuud järjest) ei sega meie tsiklisõitu ning ei hoia meid pikalt toas. Paljud eestlastele tuntud kevadlilled õitsevad meie aias üheaegselt. Nii võib leida ühest lillepeenrast lumikellukesed ja lumeroosid, rododendronid, nartsissid ja iirised.
 |
| Ilmateade lubas vihmasadu ja et Eesti tüdrukul liiga kurb poleks, kinkis poetädi Sonya mulle eile päikeselilled 😊 |
Üleüldse on nartsissid siin ülipopulaarsed. On nii kobarnartsisse kui meile tuntud trompeteid. Kauneid kollaseid lilli kasvab põlluservades, aiaäärtes ja ilupeenardes ning neid müüakse igas jäätiseputkas ja toidupoes, harv pole ka kiirtee äärne müügilett nartsissikimpudega 5 dollarit tükk.
Lõhnav magnooliapuu meie aias - hullumeelne õitseja!
Keskmine
temperatuur on päeval 16-19 kraadi, mõnikord ka märksa soojem, kuid ööd
on siiski päris külmad. Laupäeva varahommikul kui läksime sõitma, oli
meie tsikkel kaetud paksu jääkirmega ja termomeeter näitas miinus 3
kraadi.
Kiivid, ümmargused nagu kartulid, kuid armsalt karvased. Selleaastane saak oli võimas, pildil on ainult kolmandik aias kasvanud ühe põõsa viljadest. Majaproua lahkel loal oleme neid mõnuga vitsutanud.
Vähemalt korra nädalas sõidame oma "maakonnast" väljapoole, et vaadata ringi kas
Wellingtonis, Palmerston Northis, Mastertonis või mõnes muus toredas põhjasaare linnakeses. Nende viimaste kuude jooksul, on minu telefoni kogunenud suur hulk toredaid fotosid ja videosid meie tegemistest ning käikudest. Loomulikult on paljud nendest seotud mudelrongide, auruvedurite või rongimuuseumitega, sest neid on siinmail peaaegu igas külakeses, kus on säilinud rongijaam.
1. augustil käisime kohalikul traditsioonilisel ööfestivalil "Light the night", mille raames sõitis Otaki ja Paraparaumu linnade vahet uhke auruvedur ning oli avatud ööturg. Meie suureks üllatuseks oli rong nii suureks atraktsiooniks, et rahvahulk perroonil muutis rongi pildistamine rongijaamas võimatuks.
Samal hetkel tegi ka Kees pilti, tema oma on rongipiltide galeriis ja näeb oluliselt uhkem välja:
https://trainspo.com/Kees/gallery/Tõeline fotograaf ei lase ennast küll millestki segada 😃. Trotsides suurt rahvahulka sattus Kees kaameramehe ja uudiste saatejuhi vahele. Kui tundus, et nüüd saab Kees küll oma pildi auruvedurist kätte, sõitis ootamatult auruveduri kõrvale diiselvedur ning lõi nii uudistetoimetaja kui Keesi plaanid uppi. Äktsion missugune!
Aurumootorite valdkonda uurisime süvitsi edasi 8.augustil. Tokumaru küla, kust oleme korduvalt rongide pildistamisel mööda sõitnud, asub meie elukohast umbes 40 km kaugusel. Seal on suure angaari seinal silt "Steam engine museum". Parkisime oma mootorratta aia taha ja samal hetkel väljus angaari uksest noor mees. Tervitasime ja küsisime muuseumi külastamiseks luba. Meid kutsuti lahkelt sisse, kuigi muuseum on olnud juba aastaid suletud. Avastasime, et muuseumis on palju erinevas suuruses ning kõikvõimalikul otstarbel kasutusel olnud heas seisukorras aurumootoreid. Kogu kollektsioon oli kuulunud ühele kohalikule insenerile, kuid tema surma järel ei ole muuseumi taasavamiseks kohalikul rahval ei raha ega inimressurssi. Uhke kollektsioon on praegu müügis, kuid selle väärtus on ilmselt nii suur, et seda jõuaks Uus-Meremaal osta vaid tehnoloogia- ja transpordimuuseum MOTAT.
Uskumatu, väikeses külas, kus maju on ainult kümmekond, on peidus niivõrd suur hulk kogu maailma aurumootorite ajalugu!
Külmutusmasina mootor - üks suurimaid Uus-Meremaal.
Aurumootorite ning kunagi aurujõul liikunud sõidukite vahel oli postivagun 1890-ndatest. Ronisime sisse ja tegime mälestuseks pilti.
Möödunud laupäeval käisime varahommikul ronge pildistamas ning seejärel suundusime Wellingtoni trammimuuseumisse, mis asub Paekakariki linnakeses (pae = mägi, kakariki = väike papagoi / linna nimi Paekakariki = Väike mäepapagoi 😊).
Trammid olid Uus-Meremaal kunagi peamisteks ühistranspordivahenditeks. Nad olid siin toodetud, ilusad ja väga populaarsed, kuid nüüd sõidab kogu riigis vaid paar-kolm muuseumitrammi. Kui küsida põhjust, et miks see nii läks, vastatakse meile alati, et põhjuseks oli poliitika. Tundub tõepoolest ebaloogiline, et peale trammide asendamist keskkonnasäästlike trollidega, kadusid tänavatelt ka needsamad trollid, sest nende asemele tulid omakorda diiselmootoriga bussid.
Tramm nr 3 Kariori, millega käisime sõitmas, on aastast 1939 (peaaegu nagu tramm nr 3 Kadriorgu).
 |
Küljel olevad istmed olid nurgaga (mägise maastiku tõttu oleksid kõik reisijad pingil olnud külakuhjas kõige äärmise istuja otsas )
|
Kui trammijuht kuulis, et Kees on raudteedeinsener, viidi meid otsejoones muuseumijuhataja juurde. Mehed hakkasid omavahel rääkima trammi-rongijuttu ning meile näidati ka tavakülastajate eest peidus olevaid eksponaate ja selliseid mille restaureerimisega muuseumirahvas alles tegeleb.
 |
Kohvikauss. Kui küsisin kohvikus sellist kausitäit musta kohvi, vaadati mind hirmunud pilguga justkui ma tahaks ennast mürgitada. Minu jaoks on suurest tassist kange ja musta kohvi joomine täiesti tavapärane, kuid tundus, et kui ma kohe oma meelt ei muuda, siis jään seal kohvikus kohvist hoopis ilma. Tellisin kohvikupidaja meelerahuks kange piimakohvi.
|
 |
Liinil
|
Kommentaarid
Imeilusat kevadet!!!
Meil siin viljalõikus ja seened-marjad!
ja ongi aasta möödumas!
Jõudu ja tervist ja rõõmsat meelt!!!
Kullake, on aeg kirjapulk välja otsida ;)