Mulle meeldib väga kukeseene risotto!

See on üks ütlemata veider maa, kus kõik aastaajad oleks justkui segi löödud. Maapiirkondades tehakse praegu heina, valmivad maasikad ja tomatid ning korjatakse sidruneid ja apelsine. Aedades õitsevad korraga sirelid, liiliad, pojengid, jasmiinid, magnooliad, roosid, tokkroosid, hortensiad, gladioolid ja lõvilõuad . . . kusjuures gladioolid ja lõvilõuad on õitsemist kohe lõpetamas. Kõik õitseb ja ühel ajal. Ja kogu selle kauni õiteilu, lõhnalummuse ja suvise roheluse keskel on kõikjal näha jõuluehteid.

Eelmisel neljapäeval juhtus minuga väga eriline lugu. Kõndisin Takapuna keskuses ja hakkasin kodu poole liikuma. Nägin, et mulle kõnnivad vastu ema ja ta umbes 5-aastane armas blond lokkisjuukseline tütar.

Hetkel kui nad minust möödusid, kuulsin kuidas tüdruk ütles emale: "Mulle meeldib väga kukeseene risotto!". Läks hetk kui minu kuulmiselundid saavutasid ühenduse ajuga ja siis taipasin, see lause oli ju eesti keeles. Sain justkui elektrikarjusega suraka.

Keerasin ümber, kõndisin neile kiiresti järgi ja kõnetasin neid.

"Vabandust . . . tere . . . ma kuulsin eesti keelt. Kukeseene risotto . . .?"

Naine vastas mulle. " Jah . . . uskumatu, et siin võib eestlasega kokku joosta."

"Jah on tõesti uskumatu, kas olete siin pikalt olnud"

"Me oleme olnud siin kaks nädalat, oleme minu õel külas. Ta elab siin Takapunas, kolm aastat tagasi tuli koos oma mehega. Mees töötab IT-valdkonnas. Otsime praegu taimetoidu restorani, kõhud on tühjad."

Rääkisime üsna pikalt. Jutu lõpetuseks soovisin neile kauneid jõule.  
Kogu jutuajamise jooksul ei suutnud ma naeratust tagasi hoida ja ka koduteel ei kadunud rõõm kohtumise üle. Kahetsen, et me ei vahetanud kontakte, kuid sel hetkel ei tulnud see kahjuks meeldegi.

Reedel toimus WSP Opuse jõulupidu. Kees otsustas ka mind kaasa kutsuda.

Kui Marite, meie majakaaslane, sellest peost kuulis, siis tärkas temas momentaalselt karjäärivalikute tõttu kaduma läinud stilist. See, et mul on endal hunnik ilusaid riideid siia Uus-Meremaale kaasa võetud, ei olnud sel hetkel mingi argument. Ta vedas mu oma tuppa ja hakkas oma riidekapist kleite välja sikutama, mida ma kordamööda proovima pidin. Pärast tund kestnud moedemostratsiooni, otsustasime mustvalge kleidi kasuks. Marite otsis juurde käekoti ja ehted ning tegi mulle veel soengu pähe. Kees sättis ka ennast valmis, pani lipsugi ette ja olimegi peoks valmis. Peokohta sõidutas meid Marite oma uhke kabriolett-tüüpi BMW-ga.

Kui arvasite, et me läksime glamuursele ja pidulikule jõulupeole, kus mängib tantsuks ansambel ning toit ja alkohoolne jook on piiramatus koguses ja firma poolt, siis eksite. Oma olemuselt oli tegemist sotsialiseerumise üritusega, mis toimus ühes kaiäärses vabaõhubaaris. Tasuta toit oli kirjade järgi küll ürituse osa, kuid seda oli seltskonna suurust arvestades üsna vähe, mistõttu pooled osalejatest ei hakanud snäkside nimel võistlemagi ja alkoholi eest maksis igaüks ise. Kuigi olin ilmselt üleüldse kogu seltskonnas ainus kaaslane ja mitte WSP Opuse töötaja, ei tundnud ma ennast seal üldse võõrkehana. Keesi töökaaslaste hulgas on mul juba päris palju tuttavaid ja oli tõesti tore neid uuesti näha.

Üritasime teha pilti . . . Kord ei jäänud sild peale, kord oli veidrad näod jne. Ja siis kuulsime kõrvalseisjate venekeelset juttu. Kees pöördus nende poole vene keeles ja palus pildistamisel abi. Meie toredad abilised olid vend ja õde Vladivostokist, kes olid meid (inimesi Eestist) kohates umbes sama üllatunud, kui mina päev varem eestlasi kohates.

Detsembri, aasta kõige erilisema kuu, veedame uues elukohas. See on privaatne, ruumikas ja ilus korter Takapuna linnaosa lõunatipus (kohanimi, Northcote Point, viitab hoopis põhjale). Kolisime siia laupäeval, kuid me ei jätnud oma eelmise elukohaga sugugi mitte hüvasti, vaid kolime sinna varsti juba tagasi. Meie läti-saksa päritolu majanaabrid olid väga toredad, kuid jõulud on aeg, kui kogu pere saab kokku. Ja nii hakkas ka seal majas ülerahvastatus tekkima. Lisaks Remole, Peterile ja Maritele, oli maja saanud ajutiseks koduks ka Marite emale, kes saabus eelmise nädala algul ning kuna Peteril hakkas suvevaheaeg, siis järjest rohkem viibis majas ka Peteri sõbranna. 

Nüüd elamegi omaette ja tähistame jõule täpselt nii, nagu ise tahame ja saame. Ja kuulame jõulumuusikat just täpselt selles keeles ja nii palju kui ise soovime.

Isegi päkapikk Matilda (kes?! vihje tänase blogipostituse lõpus) käis eile meie korterit kaunistamas :)

Esimese advendi puhul on kohalikud bussipeatused saanud endale uue välimuse.

Jõulupuud küll, aga ükski neist ei ole kuusk ega mänd. Siin on jõulupuude valik hoopis teine kui Eestis.

Käisin täna jala selle suure, Auckland Harbour silla juures (olen sellest sillast varasemates postitustes juba kirjutanud). Sild ei ole kahjuks jalakäijatele avatud, kuid  minu suureks üllatuseks võib täiesti vabalt minna silla alla uudistama. Ja nii ma siis ükshetk sealt ennast leidsingi. 
Kuigi sild on äärmiselt huvitav ja uhke ehitis, siis tunnistan, et silla all tundsin ennast väga halvasti. Mürast ja tohutult suurest teraskonstruktsioonist pea kohal tekkis kiiresti klaustrofoobia. Tegin pildid ära ja tulin kiiresti tulema. Sellest, et sinna on tehtud jalakäijatele vaateplatvorm, kust saab imetleda kaunist linnavaadet, ma sel hetkel ei hoolinud. 
Kaastundlikult vaatasin seda elumaja, mis asub sisuliselt silla all.

 

 Ja lubatud vihje . . .

See on Matilda (tabatud päkapikutoimetuste tegemistelt 2018. aasta detsembris). Mõned on Eestiski teda näinud. Seal, kus Matilda, on tavaliselt ka piparkoogilõhn (piparkoogid ka, kui neid veel alles on), mandariinid, lõululaulud, kommid, kinkepaberid. . .