Lõunasaare reis - osa 4

Ja olemegi jõudnud meie väikese lõunasaare reisi pildialbumi ja reisikirjelduse viimase osani, viimased poolteist päeva, mille jooksul sõitsime diagonaalis läbi lõunasaare põhjaosa ning jõudsime taaskord veinimaakonda.

Juba 9 kuud tagasi, kui saabusime Uus-Meremaale, üllatas mind positiivselt puhaste ja väga korralike avalike tualettide rohkus. Ka kõige väiksemas alevikus ja linnas on vähemalt üks selline tasuta tualett. Linnades on nad tavaliselt ka parkide, staadionite ja mänguväljakute läheduses - kiiduväärt ettenägelikkus, millega omavalitsused hoiavad loodust puhtana ning aitavad meiesuguseid reisiselle. Paljudes on olemas isegi kuum kraanivesi või puhur, mille all külmetanud käsi soojendada.

Naine = kummikute ja kleidiga punkar 😂 (käed puusas, ma oleks lisanud talle veel pudrunuia või hangu)

Telgi panime püsti Marlborough lähedal mere ääres (Whites Bay laagriplatsil). Meil oli plaan järgmise päeva varahommikul käia Pictoni lähistel kõrgel rannikul matkamas ning külastada enne praami väljumist (õhtul kell 18.30) sõjalennukite muuseumit Omakas (https://www.omaka.org.nz/).  Kahjuks juhtus nii, et Kees ei saanud öösel üldse magada ning me pidime oma plaanid ümber mängima. Jäime terveks päevaks veel laagriplatsile, et Kees saaks võimalikult palju magada (teadsime, et õhtul peale praami jõudmist Wellingtoni tuleb meil veel pikalt motikaga sõita).

Samal ajal kui Kees tudus, käisin mina laagriplatsi läheduses matkal, jalutasin rannal ning tutvusin kohaliku flora ja faunaga.

"Koopainimeste pesa"

Matkal selgus, et meie telgi lähedal oli Uus-Meremaa "jaaniusside" koobas. Kui oleks seda vaid öösel teadnud,  oleks kindlasti käinud neid toredaid putukaid vaatamas.

Glow-worm (maoori keeles Titiwai) - on tegelikult seenesääsklane (Arachnocampa luminosa), kelle 3-5 mm vastne ehitab endale pimedates koobastes toidu püüdmiseks kauni kleepuva keti ning kasutab saagi püüdmiseks saba lähedal asuva elundiga bioluminesentsvalgust.

Õnneks on Uus-Meremaal neid "ussikesi" päris mitmes kohas . . . ehk õnnestub meil neid tulevikus ka põhjasaarel näha ja siis juba enda tehtud pilte teiega jagada.

Nagu ikka . . . arvasin, et valisin rahuliku matkaraja, aga avastasin üsna pea, et higipull on otsa ees ning olen rajal, mis kulgeb järsult mööda mäeserva ülespoole.

Ja siis olingi juba päris kõrgel

Käbipuu

Kui jõudsin telgi juurde, hakkas sadama. Pakkisime asjad kokku, et sõita sadamasse, kuid avastasime, et meie Yazmini esituli keeldub jälle töötamast. Hakkas juba pimenema ning ka praami väljumiseni oli jäänud üsna vähe aega. Kees proovis kaitsmete ümbertõstmisega olukorda päästa, kuid tulutult. Sõitsime kiiresti Marlborough tanklasse ja ostsime uued kaitsmed, kuid esituli jäi endale jonnakalt kindlaks ning vihma tõttu tekkinud lühis põletas järjepanu kõik uued kaitsmed läbi. Kriitiline olukord - ilma esituleta oleme maanteel nähtamatud ning ka ise ei näe midagi, kuid meil tuleb veel sõita paarkümmend kilomeetrit kuni oleme sadamas ning seejärel peale praamisõitu veel 83 km Wellingtonist Manakausse. Ööseks lõunasaarele jääda ei saa, praamipiletid olid pikalt ette broneeritud ning uusi pole järgmisteks päevadeks saada, Wellingtoni ka jääda ei saa, sest ilma esituleta ei saa sõita isegi nii palju, et jõuaksime ohutult Wellingtoni sadamast mõnda ööbimiskohta.

Ostsime kaks taskulampi ning teibi ja ehitasime oma mootorrattale uue esitule - lahendus, mida on ilmselt paljud motikamehed enne meid kasutanud. Nähtavus polnud küll hea, kuid vähemalt nähti meie sõidukit ning saime sõita autokolonni valguses. Niimoodi jõudsime praamile ja ilma täiendavate probleemideta ka Manakausse. Lõpp hea, kõik hea😊.

 . . . ja et seekord oli rongidest häbematult vähe pilte, siis parandan asja praamisõidul tehtud tabamusega.