Lõunasaare reis - osa 1

25. mai hommikul, kui pidi algama meie väike reis lõunasse, äratas meid äratuskella asemel hoopis maavärin. Veidi enne kella 8 ehmatasime tugeva mürina ja ragina peale ning hetk hiljem hakkas maja meie ümber värisema. Peagi kukkusid juba asjad riiulitelt. Maavärina moment tundus pikk ja hirmutav, läbielatu mõju, veider enesetunne ning aukartus jalge all oleva maakera vastu kestis mitu tundi. Kartsime, et kohe tuleb mõni veel. Kui olime esimesest ehmatusest üle saanud, uuris Kees uudistest kajastust. Selgus, et selle maavärina epitsenter oli meie elukohale suhteliselt lähedal, vaid mõned kümned kilomeetrid Manakaust, tugevaim võnge oli olnud 5,8 magnituuti ning maavärin oli olnud 37 km sügavusel ja tuntav üle kogu riigi. Maavärinaga kaasnesid järelvõnked nii samal kui ka järgmisel päeval, millest suurim oli teisipäeva pealelõunane, mida tundsime ka meie kui olime juba lõunasaarel Pictonis. Sama suurusjärgu maavärinad pidid meie majaproua sõnul olema siiski üsna tavalised, kahjusid meie elukohas õnneks seekord ei olnud. Üleüldse olevat igal aastal Uus-Meremaal ca 1500 maavärinat, enamik neist inimesele tajumatud. 
Hiljem avastasime, et ka Eesti meedias kajastati seda sündmust.

https://www.geonet.org.nz/news/QM0tWQ4ywOG4mAVpd21JS

https://www.nzherald.co.nz/nz/news/article.cfm?c_id=1&objectid=12334416

Õues sadas ladinal, kuid meil tuli jõuda lõunasele Wellington-Picton praamile, mille piletid olid meil juba mõnda aega tagasi välja vaadatud ja ära ostetud.  Mõlema ülevedu korraldava firma praamid on peale koroonapiirangute leevendamist pikalt välja müüdud, ka piletihinnad on päris soolased. Pakkisime oma telgi, magamiskotid, madratsid, vahetusriided ja muu tarviliku veekindlalt Yazminile ja asusime teele. Isegi seljakotile tõmbasime vihmakaitseks prügikoti pähe.

Interislanderi praam Kaiarahi meenutas 10 aasta eest mandri ja Saaremaa/Hiiumaa vahel sõitnud praame. Erinevalt Eesti praamidest, kus professionaalsed, kohusetundlikud ja väga abivalmid meeskonnaliikmed aitavad reisijatel sõidukeid parkida ning mootorrattaid kinnitada, vastutab siin iga mootorrattur ise enda ratta kinnitamise ja turvalisuse eest. Ka rihmad peavad endal kaasas olema. Olime sellest teadlikud ja valmistunud, kuid koht, kuhu meil kästi ratas parkida, ei võimaldanud meil ise ratast kinnitada (kinnitusaasad olid põrandasse kinni vajunud). Kui meeskonnaliikmetelt abi palusime, siis ei tahetud meid aidata, samal ajal juhendas praamile sõitvate sõidukite parkimist meie tekil kümmekond meest. Olime juba jätmas ratast niisama ning loobumas, kuid lõpuks tuldi meile siiski appi ning saime oma ratta korralikult kinni. Tagantjärele oleme väga tänulikud. Sadamas olev tahvel mereolude kirjeldamiseks ütles, et tegemist on kõigest mõõduka lainetusega, enne meresõitu olime üsna veendunud, et ega see lühike (ca 3,5 tunnine) praamisõit saa olla ju kuidagi võrreldav Rootsi reisiga sügistormi ajal. Kuid eksisime . . . Me mõlemad jäime juba Wellingtoni lahes merehaigeks ning saime üsna kiiresti tundma, mida tähendab sõita ookeanil. Praam hüppas igas suunas ning oli tugevalt ühele poole kreenis. Lõunasaare läheduses, saarestiku vahel oli meri juba rahulikum, enesetunne paranes hetkega ning tänu sellele, et ka vihmasadu oli lakanud, saime jälgida, kuidas meie praam möödub väikestest saarekestest. Kui ratas oleks jäänud kinnitamiseta oleksime leidnud ta ilmselt ümberkukkununa.

Meie reisisihtkohad. Väga-väga palju ilusat jäi nägemata, meil oli aega ainult nädalake, seetõttu ei jõudnud me saare lõunaossa (paljude arvates on just see riigi kõige ilusam osa). Enamik vaatamisväärsuseid ja turismisihtkohti olid koroonapiirangute tõttu ikka veel suletud.

Kui jõudsime mandrile, hakkas juba hämarduma. Kiirustasime laagriplatsile telki üles seadma. Kell 17.30 oli õues kottpime, istusime telgis, kuulasime lähedalasuvat merekohinat ning jäime varakult magama. Öösel muutus ilm taaskord tormiseks, hakkas sadama ning mereäärne tuul muutus väga tugevaks, mistõttu käisime öö jooksul 4 korda telgivaiu kontrollimas.

Teel laagriplatsile

Vaade telgiukselt

Järgmise päeva hommikul oli meil plaan tutvuda Pictoniga ning seejärel sõita Blenheimi. Vahepeal oli juhtunud meie Yazminiga väike äpardus. Vihmase ilma tõttu ei töötanud tema esituli, niiskus oli ilmselt kuskile sisse pääsenud ning tekitas lühist. Vajasime remonditöökoda ning otsustasime proovida õnne Pictonis. Sattusime vanade Triumph ja Kawasaki mootorrataste renoveerija Stepheni juurde.

See ilus võidusõiduratas on Stepheni uhkus. Lõbusa jutu ja hea reklaamiga proovis ta meile seda müüa ning ärgitas meid rattaga fotosessiooni tegema. Poseerisime mõlemad ja motika peal olla oli väga uhke tunne, kuid minu arvates sobib Kees selle sadula peale oluliselt paremini 😃

Stephen soovitas meile töökoda mõnikümmend kilomeetrit eemal asuvas Blenheimis. Blenheim asub Marlborough maakonnas, viinamarjaistanduste ja veini piirkonnas. Kahjuks ei saanud me ka nüüd abi, sest kõik remonditöökojad olid ülekoormatud (karantiini ajal olid nad olnud suletud ning nüüd oli tööjärg mitme nädala jagu ees). Leppisime olukorraga ja lootsime järgmiste sihtkohtade peale, samas pidime arvestama asjaoluga, et saame ja tohime sõita ainult valges.

Tuhandete hektarite viisi istandusi, vahepeal on mõned mäed ja lehmad ning siis jälle ainult viinamarjaistandused.

Tabamus . . . all vasakus nurgas.

Kolmandal päeval alustasime teekonda Blenheim - Christchurch, esituli oli ikka rikkis. Vaated läksid aina maalilisemaks. Vahepeal pildistasime rongi, passisime iga natukese aja tagant tee-ehituse tõttu autode kolonnis ning nautisime ikka ja jälle kauneid vaateid.

Christchurch - Picton kaubarong (foto: Kees)

Järgmised kaks ööd veetsime Christchurchi lähedal armsas ja mugavas airbnb majutuskohas ning päeval tutvusime Christchurchiga. Esituli sai korda, Yazmini silm lõi jälle särama!

Kuulus Christchurchi tramm, millega tahtsime sõita, kuid kahjuks ei olnud koroonapiirangute tõttu temaga sõitmine veel turistidele võimalik. Kirjade järgi olime sattunud siia paar päeva liiga vara, tramm tegi sõitu küll, aga tühjalt. 😕 Samamoodi olid suletud enamik Christchurchi atraktsioonidest ning vaatamisväärsustest.

Fotosessioon Christchurchi keskväljakul/pargis (tundus, et tegelikult on see nii park kui väljak)

22. veebruaril 2011 toimus siin, Christchurchis maavärin (6,3 magnituuti), mille tagajärjel sai linn väga tugevalt kahjustada. Kesklinnas asuvad vanemad ja arhitektuuriliselt ilusad hooned olid kaua aega varemetes, mitmete  taastamine ootab aga siiani oma korda. Kas rusudes ja kurvalt lagunenud hoonete, ülejäänud linnas esineva arhitektuurilise süsteemituse ning justkui korratu linnaplaneeringu või hoopis suurtel pindadel kasutatud eritüübilise tänavakunsti tõttu ei avaldanud see linn meile kahjuks muljet. Osa tänavakunstist oli tõesti ilus ning sobis keskkonda, kuid enim häiris just maavärinas kannatada saanud, kurva saatusega hoonete peale tehtud "esimesed katsetused". Seetõttu jätsin hooned pildistamata.

Meie reisikirjeldus jätkub lähipäevadel . . . 😊 Edasi tuleb palju mägesid, merd ja ei pääse me ka väikeste reisiviperusteta.