Lõunasaare reis - osa 2

Keegi oli käinud öösel meie Yazmini inspekteerimas ning otsustanud seejärel lahkuda tööriistakastiga. Kuigi tööriistakastil polnud suurt väärtust, olid tööriistad reisinud Keesiga kaasa kõikidel tema Euroopa motikareisidel, tulnud suures hallis kohvris lennukiga teisele poole maakera ning abistanud meid siin Uus-Meremaalgi mitmeid kordi. Nad seisid alati külgkohvris. Nüüd võtsid ühed võõrad näpud need kaasa ja viisid kasti ilmselt koos kogu sisuga vanarauda 😞. Pahameel oli suur, kuid õnneks jättis see öine tegelane ratta terveks, ei hakanud Yazmini kallal vägivallatsema ega eemaldanud ratta küljest ühtegi detaili. Õnneks ei viinud ta ära ka meie telki ja magamiskotte, rääkimata meie mustapesukotist, mis oli teises külgkohvris ning sisaldas juba mitut seepi ja vett igatsevat riideeset.

Viienda päeva hommikul asusime Christchurchist Greymouthi poole teele. See tähendas sõitu läbi lõunasaare mäestiku - Lõuna-Alpide ning ühtlasi ka Arthur´s Passi. 

 

Sõit läks aina ilusamaks, mägisemaks ja ka külmemaks. Kuigi mäetippudes oli lumi, siis mäed olid Euroopa Alpidega võrreldes madalad ja lamedad, lausa poisikesed 😊. Aeg-ajalt nägime silte, mis juhatasid suusakuurortitesse või järvede äärde kämpingusse.

Ja siis jõudsime salapärasesse Arthur´s Passi. Enne reisi küsisin Keesilt, et mis koht see on. Kas see on mingi eriline läbipääs keset mäeahelikku, mis kannab sellist Arthuri nime? Või on see hoopis mingi küla või linn? Kees ütles, et tark google maps näitab, et seal on tankla, järelikult on tegemist nii ühe kui teisega. Kui kohale jõudsime, lõõpisime eestlastena ikka selle nime üle, olime sattunud ju Arturi passi.

Raudteejaam

Arthur´s Pass - Lõuna-Alpide mäeaheliku läbipääs asub 140 km Christchurchist ja 90 km Greymouthist. Läbipääs on tehtud Otira ja Bealey jõe orgudele ning kallastele. Samanimeline küla asub mäeaheliku läbipääsust 5 km lõunas.

Nime on piirkond saanud Sir Arthur Dudley Dobsoni järgi, kes juhtis siinmail ka esimest eurooplaste erakonda. 1863. aastal sõitis Dobson seitsmekuulisele uurimis-vaatlustööle seni praktiliselt uurimata lõunasaare läänerannikule. Oma uurimistöölt naasnuna, telliti talt juba töö, et ta selgitaks välja, kas saare keskosas asuvate jõgede vesikonda ja mäestikku on võimalik ehitada tee ning kauba- ja reisijate veoks sobilik läbipääs. Arthur otsustas uurimistöösse kaasata ka oma inseneridest vennad George ja Edward Dobsoni. Tänu lääneranniku maooripealiku Tarapuhi soovitustele, kes oli kaubavahetuseks läbi mägede liikunud, leidsid mehed läbipääsu, mis kattub suuresti Otira jõe kaldaga. Varsti peale seda algas Uus-Meremaal kullapalavik ning kuna lääneranniku kullarohkusest oldi juba teadlikud, muutus tee-ehitus läbi mäestiku nn riiklikult oluliseks projektiks. Tee avati 20. märtsil 1866, ehituse eest vastutas insener Edward Dobson.

Ajalooliselt on Arthur´s Pass olnud oluline raudteejaam. Nüüd peatub siin päevas ainult üks reisirong (TranzAlpine turismirong). Enne 1923. aastal avatud Otira raudteetunnelit, sõideti Christchurchist Arthur´s Passi rongiga ning siit edasi jätkus teekond hobuvankritega (täpselt nagu sellel ülemisel, raudtee jaamahoones oleval maalil).

Otira tunnel on üks pikemaid lõunasaare tunneleid ning rajati elektrirongide jaoks, Christchurchist ja Springfieldist tulid auruvedurid ning Arthur´s Passis vahetati need elektrivedurite vastu. Alates 1997. aastast ei läbi Otira tunnelit enam elektrivedurid, nüüd on kogu liini pikkuses kasutusel vaid diiselvedurid.

Tahvlid raudteejaama ustel (igal uksel, mõlemal pool on erinev vedur)

Arthur´s Passi politseijaoskond asub keset metsa ja mägesid (samanimelisest külast mitme kilomeetri kaugusel, läheduses ainult jänesed, linnud ja puud)

Ja siin asubki see google mapsi lubatud tankla, üks tankur poe seina ääres. Väike küll, aga see-eest tubli ning aitas ka meid.

Otira viadukt (avati 6.11.1999), peale fotode tegemist olime ka ise oma motikaga seal viaduktil.

Lõuna-Alpides elavad mägipapagoid kead. Meil ei õnnestunud neid näha, kuigi nad pidid olema väga julged ning on siin omamoodi turismiobjektiks. Papagoilisi on Uus-Meremaal palju, ka meie praeguses kodukohas, Manakaus oleme näinud päris mitmesuguseid, suuri ja väikeseid, kirjuid ja lärmakaid, sest meie majaproua viljapuuaed on neile justkui restoran.

Varingutõke ning kosk üle maantee. Siit edasi viis meid ülikurviline ja adrenaliinirohke teekond.

Ja siis juba pisut laugjam tee.

Ja üks rong!

Lumised mäetipud jäid aina kaugemale, maa oli küll muhklik, kuid maantee kõrvale tekkisid juba põllumaad ning talud.

Hakkas juba hämarduma kui jõudsime läänerannikule, kullakaevanduste ning kullalinnade piirkonda. Võtsime Greymouthi kämpingus toa ning käisime õhtul mererannas jalutamas.