Lõunasaare reis - osa 3
Päev oli suviselt kuum, seetõttu otsustasime sõita mööda läänerannikut ning nautida lihtsalt ilusaid vaateid ja sooja, päiksepaistelist ilma. Kui sõitsime korraks mägede vahele, tundus ilm juba rõske ja jahe ning tuli välja otsida kampsunid ja sallid. Kõrgel rannikul oli seevastu mõnusalt soe. Kuna ilmateate sõnul pidi järgmine öö tulema tavapäratult külm, kohati lubati mägede vahel lausa 4 külmakraadi, otsustasime telgis külmetamise asemel omale veebi teel ka järgmiseks ööks broneerida toa ühes läänekaldale lähedal asuvas ööbimiskohas.
 |
| WSP kontor Greymouthis |
 |
| Okkalised iludused (tüüpiline Uus-Meremaa "võsa") |
Mööda rannikut põhjasaare poole (ülespoole) sõites, jäi meie teele vaatamisväärsus, mida kutsutakse Pancake Rocks (Pannkoogi kaljud 😃). Loomulikult ei puudunud parkla kõrvalt ka kohvik, kus pakuti pannkooke (meie eirasime ühiskonna survet ja sõime seal hoopis pitsat). Pannkoogi kaljud on
lubjakivi kihistused, mis hakkasid moodustuma 30 miljonit aastat tagasi,
kui maavärinate tagajärjel kerkis merepõhi ning tekkisid
rannikukaljud ja rannajoon. Läbi aja on meri, tuul ja vihm neid pehmeid
kihte
uuristanud ning praeguseks on tekkinud toredad pannkoogivirnasid
meenutavad kaljud.
 |
| On ju tõesti nagu õhukeste pannkookide virnad! |
Tehes peatust väikeses linnas nimega Charleston, avastasime infotahvli, mis teatas meile, et läheduses võime näha pingviine. Kuigi ronisin taaskord merekaldale ja ootasin väikeste "härrasmeeste" väljailmumist, olid pingviinid merel tähtsaid asjatoimetusi tegemas või liialt häbelikud ning jäid peitu. 
Astusime paar sammu välisukse poole ning hakkasime varuplaani koostama, järgmine linn asus umbes 25 km kaugusel. Nägin, kuidas mõned baaris istuvad naiskliendid ning üks ettekandja käisid samal ajal selle naisega rääkimas. Nähes meie kimbatust pöördus üks klient ka meie poole ning soovitas ööbimiseks sõita tagasi Greymouthi (umbes 50 km). Kui letile taaskord lähenesime (nüüd juba kartlikult, sest eelmine kord oli sealt meie suunas tulnud tuline sõnavaling), et küsida, kas ta oskab meile siis mingit muud ööbimiskohta soovitada, oli tal järsku meile kohe tuba pakkuda. See maksis küll pisut rohkem, kui algselt "broneeringus" lubatud hotellituba, oli kahe üksikvoodiga ning asus väikeses kämpingumajakeses, kuid tegemist oli siiski toaga. Nüüd oli see klienditeenindaja mesimagus ja üliviisakas, andis võtme ning ütles, et võime seda enne otsuse tegemist vaatamas käia. Kui tagasi leti juurde jõudsime ja olime valmis selle toa võtma, selgus, et tolles hotellis oli imeväel vabanenud veel üks tuba. Nüüd juba pakuti meile suure voodiga tuba. Veider . . . Enne proovis see sama inimene meist iga hinna eest lahti saada, kuid nüüd olime järsku muutunud klientideks. Võtsime selle viimasena pakutud toa ja "kolisime" sisse. Kui Kees käis motika sisehoovi parkimise kohta luba küsimas, oli sama teenindaja muutunud juba nii lahkeks, et oli Keesile ka õlut proovimiseks pakkunud.
Meie kämpingumajakeses olid elektrisoojendusega tekid ja elektriradiaator, sellegipoolest oli pisut külm. Hommikul kui läksime Yazmini juurde, oli ratas kaetud jääkirmega, kogu maa kattunud hallaga ning loodus mattunud vatiinitaolisse paksu uduloori. Sõitsime mõnda aega sellel müstilisel ja härmas haldjatemaal. Kees pidi kogu aeg kiivri visiiri puhastama ja nähtavus oli nii kehvake, et pidime tegema mitu peatust. Korraga hakkas paistma päike, udu hajus ning pikka aega kontides püsinud hommikujahedus kadus.
 |
| 😄 |
Kommentaarid