Amatöörvargad

Eelmise pühapäeva (22.09) lõunal kohtusime Keesi ülemuse Michaeliga ning tema perega kohas nimega Jellicoe. See on Aucklandi sadama ja Keesi töökoha lähedal äärmiselt populaarne vabaaja veetmise koht, kaiäärne, kus hoitakse purjekaid ja kalleid jahte ning kus on palju toidukohti ja baare. Siin on ka kalaturg ning lähedalt hakkab Sky City, pilvelõhkujate linnaosa. Kohtumisele tuli veel üks teinegi Keesi kolleeg, kelle esimene tööpäev pidi samuti olema esmaspäeval. Tema saabus siia päev enne meid Singapurist. Michael ja Ann korraldasid meile pikniku šushi ja sooja misosupiga. Ilm oli päikseline ja soe ning kõigil lõbus. Neil on kolm toredat last, kes on sündinud Rootsis ja kannavad Rootsi traditsioonilisi nimesid. Välimuselt on kogu pere aasialik. Michael on pärit Vietnamist, elanud ja töötanud Rootsis, Austraalias, Prantsusmaal jne ja nüüd jõudnud Uus-Meremaale.

Ärihoone kalaturu kõrval, mis näeb välja nagu oleks kalasoomustega kaetud (klaasi ette on pandud metalllehtedest võrestik)

Mootorpaatide parkimismaja

Osa kalaturu kaubast olid elavad elukad, kes jagasid oma kohta müügiletil sadade liigikaaslastega

Tutvumine Aucklandi kalaturu tootevalikuga

Kahe klaveriga konteinerlava Jellicoes

Esmaspäeva hommikul läksime koos tööle. Kees naeris, et ta on nagu esimesse klassi minev koolipoiss. Õhtul läksin talle vastu, kaasas oli mul talle esimese tööpäeva puhul kingitus. Suur pakk pähklirosina segu (kus olid ka kuivatatud puuviljad ja šokolaadinööbid). Nüüdseks on hommikune ja õhtune jalutuskäik koos Keesiga saanud ka minu igapäeva traditsiooniks ning nädala viimastel ilusate ilmadega tööpäevadel lisandusid sellele veel ka kooslõunatamised õues (Jellicoe kandis).
Esimene töönädal on olnud paljutõotav, Keesist sai väikese töögrupi juht ja ta kolleegid on väga toredad. Ühel päeval teatas ta mulle rõõmsalt, et ta on nüüd jälle ametlikult ka kiirraudteede projekteerija, sest paralleelselt kesklinna metrooliiniga, hakatakse projekteerima ka Auckland-Hamilton rongiühendust (projekteerimiskiirus kuni 250 km/h). WSP Opusel on Aucklandis kaks kontorit ning osadel tööpäevadel tuleb käia tal Newmarketis (meie praegusest elukohast päris kaugel- algul käid pika maa jala maha ja siis sõidad veel tükk maad ja mitu peatust rongiga). Neljapäeva (26.09) õhtul oli Keesi tervituspidu. Seal oli kogu Michaeli tiim (kokku 10 inimest) ja värbamisspetsialist Brooke.


Reedel oli meie elukohas vaibavahetus ning kuna töömehed, kes siin toimetasid, kasutasid meie "privaatset" tualetti ja olid väga lärmakad, siis otsustasin, et enda vihastamise asemel sisustan oma päeva linnas jalutamisega ja kohvikutes tööd tehes.

Auckland on väga mägine linn, kohati tundub mõne künka vallutamine ebainimlik, sest talle on eelnenud juba ridamisi samasuguseid künkaid. Siledaid tänavaid sisuliselt ei ole, sõltuvalt sellest kummas tänavaotsas oled, on kõik kas tõusud või laskumised. Kui siin oleksid lumised ja jäised talved, siis küll siin oleks alles kelgutamist ja uisutamist, pidevalt käiks pepu vastu maad. Aga noh, eks mägede vallutamine olegi meile heaks trenniks ja ehk aitab see ka nii lisakilode kui ka riidekappi pugevate ja vastikute riideid väiksemaks õgivate koidega võistelda.

Olime planeerinud laupäevaks rendiautoga sõidu linnast välja, kuid pidime selle ära jätma, sest meie autobroneering oli tühistatud ja uue auto leidmine oleks läinud ebanormaalselt kalliks. Meie päev oli siiski alanud oluliselt paremini, kui meie toredal pererahval. 

Perenaine Michelle on tuntud teadlane, kes teeb lastele harivaid teadussõusid ja kasvatab niimoodi uut põlvkonda teadusesõpru. Teda tuntakse üle Uus-Meremaa nimega Nanogirl  https://nanogirl.co.nz/.

Algava nädala kolmapäeval sõidab ta rahvusvahelisele tuurile, lisaks on tal Uus-Meremaal veel selle aastanumbri sees palju esinemisi.

Hiljuti andsid nad Joega koos välja ka üliägeda raamatu "Kitchen Science Cookbook", mis õpetab lastele teadust kasutades köögis leiduvaid asju. Väga äge raamat! Vaatasime isegi Keesiga seda raamatut ja naersime, et tegelikult on paljud asjad seal raamatus sellised, mida me õppisime koolis loodusõpetuse, füüsika või keemia tunnis. Aga kui meile oleks selliseid katseid näidatud, kui ägedad oleksid olnud tunnid. No nii lahe ettevõtmine! Raamatu paremaks müümiseks ja reklaamiks oli neil plaanis laupäeval (28.09) teha promovideo. Terve reede õhtu küpsetas Michelle muffineid, koogikesi, küpsiseid ja saiakesi ning laupäeva hommikul ärgati vara ja pandi ennast ilusasti riidesse, et minna kontorisse ja valmistuda filmimiseks. Kahjuks ei läinud neil seda kõike üldse vaja.

Laupäeva varahommikul oli nende kontorisse sisse murtud ning varastatud need videokaamerad, mis olid filmimiseks vajalikud (profikaamerad). Kaameramees oli varustuse eelmisel õhtul kontorisse toonud ja tal oli üleüldse alles teine tööpäev . . .Vaene poiss. Õnneks olid vargad tõelised amatöörid ning nende näod jäid turvakaamerate lindile. Sama päeva õhtuks oli kogu Uus-Meremaa meedia sellest artikleid täis, sotsiaalmeedia kihas ning igal pool olid varaste pildid üleval. Panen ka teile siia mõned artiklid, näete vähemalt kurjategijate pilte ja saate samuti naerda. See, et Michelle´i ja Joe kontorisse murti sisse, on väga kurb ja teeb pahaseks, kuid see, kuidas sisse murti ja kui ettevalmistamatult vargad toimetasid, on väga naljakas (isegi Michelle ja Joe naeravad selle üle).

Artikkel New Zealand Heraldis https://www.nzherald.co.nz/nz/news/article.cfm?c_id=1&objectid=12271858

ja Newstalk ZB-s https://www.newstalkzb.co.nz/news/national/nanogirl-science-tour-for-underprivileged-kiwi-kids-in-jeopardy-after-burglary/

Tõenäosus, et vargad lähipäevil kätte saadakse, on väga suur. Joe näitas meile seda turvakaamerate videosalvestust. Varastel polnud isegi maske peas ja kindaid käes, mehel oli ühes käes sokk ja naine oli oma pusavarrukad pikaks venitanud, et need kataksid sõrmi. Sellegipoolest jäi palju sõrmejälgi maha. Varastel olid telefonid, mille taskulampe nad ruumi valgustamiseks kasutasid ning näha oli, et nad otsisid sularaha. Raha kontoris ei olnud. Asjatundmatutena ei saanud nad ka aru, milline tehnika oli kontoris tõeliselt väärtuslik ja milline täiesti väärtusetu. Vargad eelistasid seinal olevat 8 dollarilist kella tuhandeid dollareid maksvatele esemetele. Ka need videokaamerad oleksid sinna alles jäänud, kui enne lahkumist poleks üks varastest neid kogemata avastanud. Töötava ja neid filmiva turvakaamera avastasid nad siis, kui üks varastest jäi siniselt vilkuvat asjakest seinal vaatama. Selleks ajaks oli kogu nende senine tegevus kontoris kaamerasse jäänud. Kuna nägusid varjavaid maske neil polnud, siis nad vaatasid otse kaamerasse (kusjuures valgustasid veel ise oma nägu taskulambiga) ja arutasid kaamera ees kuidas seda kahjutuks teha. Lõpuks keerasid kaamera lihtsalt tagurpidi. 

Kogu see õnnetu juhtum on tegelikult osutunud Michelle´i ja Joe jaoks äärmiselt heaks reklaamiks. No olgem ausad, kui ajalehe artikli pealkiri on nt "Kõige juhmimad vargad!" ja nende varaste pildid on juures, siis see tõesti müüb. Oleksid vargad olnud profid, siis poleks enam ilmselt midagi teha . . . varastatud kraami ei saaks enam tagasi ja ka taolist reklaami poleks kogu sellest vahejuhtumist sündinud.

Kees tundis pildilt ühe oma endise Läti kolleegi ära (ütles, et on äärmiselt sarnane) ja informeeris oma Eesti kolleege, et nad hoiaksid uksed ja aknad kinni 😂