Kia ora Uus-Meremaa

Jõudsimegi Aucklandi lennujaama (reedel, 20.09) ja meid ootas ees pikk järjekord passikontrollis. Mina põdesin kogu reisi jooksul just selle pärast kõige rohkem. Olin lugenud, mida kõike samasuguse viisa korral nagu minul Uus-Meremaale tulles inimestelt juurde küsitakse ning teadsin, et siin ei saa olema lihtne. Lisaks olime Keesiga lennukis täitnud ära ankeedi bioturvalisuse kohta (passenger arrival card) ning sellega kinnitanud, et meie pagas on nõuetele vastav. Aga sisimas teadsime, et oleme mõlemad ankeedi täitmisel veidi valetanud. Uus-Meremaa erilise looduse ja keskkonna säilimise tagamiseks on keelatud siia tuua ükskõik millist toitu, taimi, taimseid ja loomseid produkte (ka mett), esemeid, mida kasutatakse aianduses, kalanduses, mesinduses, matkamisel või aktiivsel sportimisel looduses (matkasaapad, telk, golfivarustus jne). 

Ma armastan tohutult jõule ja seetõttu olin oma äraantavasse pagasisse pannud ka paar pakki piparkoogimaitseainet. Mis jõulud on ilma piparkookideta?! Ja tavaliselt hakkan neid küpsetama juba oktoobri lõpus. . . Keesil olid aga jällegi kaasas matkasaapad, millega on hea motika seljas vahemaid vallutada.

Eksootilise välimusega ametnik võttis passikontrollis minu passi ja täidetud ankeedi. Viipasin Keesile, et ta tuleks ka sama ametniku juurde. Kees ulatas samuti enda dokumendid ning kinnitasime, et viibime esimest korda Uus-Meremaal. Mina pakkusin lennujaama töötajale veel oma viisat, kuid seda ta ei tahtnud. Seejärel saime passidesse templid ning meile sooviti viisakalt head päeva.  
Passikontrollist olime küll hämmastavalt kergesti läbi pääsenud. . . Ei soovitud näha ühtegi kinnitavat dokumenti minu tervisekindlustuse või pangakontol oleva summa kohta, ei esitatud sisuliselt ühtegi põhjalikku ja olulist küsimust. Uskumatu, isegi viisat ei tahetud näha! 

Ainus koht, kus meie viisasid kogu reisi jooksul üldse uuriti, oli Kuala Lumpuri lennujaam. Seal võttis lennujaama töötaja kõigepealt minu viisa, helistas kellelegi ja rääkis temaga, arvan, et malai keeles, pika ja arusaamatu jutu ning seepeale kordus täpselt sama protseduur Keesi viisaga.

Nüüd oli vaja veel oma pagas kätte saada ja pagasikontroll läbida. Aga . . . kas meie kohvrid üleüldse jõudsid koos meiega kohale? 

Kohe, kui pagasilindi juurde jõudsime, hüüdis Kees:"Oh, ma näen Sinu kohvrit!" ja hetk hiljem ilmus nähtavale ka Keesi hall kohver TalTechi värvilise lindiga. 

Saime oma poisid kätte (pisut küll räsitult, aga siiski) ja nüüd tuli otsustada, kas riskin jõuludega, kust puuduvad traditsioonilised piparkoogid või sellega, et tolli toidul olev hästitreenitud koer avastab need pakid ning ma saan trahvi 400 dollarit. Võtsin oma kohvri lahti ja viskasin pakid raske südamega selleks ettenähtud prügikasti (maitseained teatavasti lõhnavad tugevalt ja isegi mitmekordne pakend ei ole piisav seda maskeerima koera eest). Kees ruttas tualettruumi oma saapaid pesema ning seejärel läksid meie teed korraks lahku. Tema pidi minema suunda, kuhu oli näidatud, et siseneda deklareeritava pagasiga ja mina sinna, kus deklareeritavat ette näitata ei ole. Asjade läbivalgustamine ootas meid mõlemat.

Minul läks kiiresti ja kui lindilt kohvri ja asjad võtsin, nägin, et minu selja taga sama lindi ääres, on juba ka lõbusas tujus Kees. 
Ametnik oli vaadanud Keesi märgi matkasaapaid, naernud südamest ja lausunud:" Kaua Sa neid pesid, need on ju täiesti puhtad? . . . Kas Sul on veel jalanõusid?" 

Kees:"Jaa, on küll, kas soovite näha?" 

Ametnik (jätkuvalt naerdes):"Ei-ei, pole vaja".

Korraks nägime eemal ka üht armsat ja kindlasti väga usaldusväärset neljajalgset tollitöötajat, kelle eest meid hoiatati, kuid ta läks teises suunas ning meie pagasiga teda tutvuma ei lastud. Sellega meie "seiklused" lennujaamas lõppesid. 

Nüüd tuli leida transport meie elukohta, sest lennujaam on linnast umbes poole tunni autosõidu kaugusel. Otsustasime võtta lennujaama transfeeri, sihtkoht Williamson avenüü Aucklandi kesklinnas. Peatume siin ajutiselt ning tegemist on sisuliselt kodumajutusega (AirBnB).

Perenaine Michelle ja neljajalgne pereliige Noodle (väga sõbralik ja hästi kasvatatud dalmaatsiakoer) ootasid ja võtsid meid lahkelt vastu. Tuba on väike, kuid meie kasutada on eraldi vannituba ning saame kasutada ka teisel korrusel asuvat elutuba ja kööki. Voodi peal olid kingituseks karastusjoogid (väga sobivalt minu initsiaalidega L ja P) ning kohalik mesi.

Kell oli vaevalt 15.00, seetõttu otsustasime, et me ei tohi veel magama minna. Tuleb kindlasti veel ärkvel püsida, sest siis on ajavahega võitlemine lihtsam ja me ei ärka keset ööd üles. Käisime dušši all, et ennast värskendada ning läksime linna peale. Kees lasi mulle toas perenaise auks enne minekut veel Leslie Da Bassi laulu"Ladvaõun Michelle". Laul kummitab mind juba viiendat päeva, panin siia ka lingi (kes julgeb, see kuulab, aga omal vastutusel :) ).

Külastasime 150 m kaugusel olevat toidupoodi Countdown ning võtsime midagi kiiret hamba alla, et jalutuskäik oleks mõnusam. Toit on Eestiga võrreldes kallis, kuid õnneks esineb igas kaubasektsioonis ka allahinnatud kaupu, mis on enam-vähem võrdsed Eesti hindadega. Kõik hooajalised kaubad nagu nt juurikad ja puuviljad, on praegu kõrgemas hinnas, sest siin on kevad ning pole veel Uus-Meremaal kasvatatud tooteid vabalt saada. Kuna Uus-Meremaa on teatavasti ka veinimaa, siis veinid on toidukaupadega võrreldes lausa kuritegelikult odavad. Neid on siin igas hinnas, kuid kõige odavamad ongi just kohalikud veinid. Mõelge vaid, riiulite viisi odavat Uus-Meremaa valget veini! Soodsaimad maksavad 7-9 dollarit, mis on 4-5 €. . .  See mõjub tõesti laastavalt moraalile.

Ilmselgelt pakend ei vasta sisule. Igatahes selline silt hoiatab küll iga eestlast kvaliteedi osas.

 Kia Ora on maoori keeles tere. Päris lihtne meelde jätta, kas pole? :)