Rongid, rongid, kuhu te nõnda kiirelt. . .

Kahest pikast lennureisist oli tekkinud tohutu väsimus ja unevõlg. Kui reede õhtul pea patja puudutas, siis me mõlemad magasime nagu oleksime mattunud terve koormatäie kvaliteetseima uneliiva alla. Unemati garantii!

Meie praegune elukoht Williamson avenüül

Ärkasin laupäeva (21.09) hommikul kell 9.20 kopsimise peale. Nii . . .?! Hetk hiljem sain aru, et see tuleb kuskilt ülevalt, pea kohalt. Kuulatasin veel . . .  Jätkuvalt oli hull uni ja voodi oli nii mõnusalt pehme, et pikalt silmi lahti hoida ei suutnud. Tundus, et nüüd vahetati juba haamer kuvalda vastu, sest kopsimine oli palju valjem kui alguses ja tundus, et mees haamri taga oli soojenduse ära teinud ja nüüd nautis oma tööd juba täiega. Ka Kees ärkas üles. Muutusin nendest helidest aina tusasemaks. Tuli meelde meie viimane kogemus remondimeestega minu eelmises korteris Nõmmel. Olin seal viimast kuud üürnik, kui korteriperenaine alustas remonti. Tundus, et töömehed, kes minu kodus edasi-tagasi trampisid ja minu varandusse lugupidamatult suhtusid, tegid nimme kõik selleks, et ma seal enam elada ei saaks.

Ka nüüd tekkis kiiresti nõutuse tunne ja pahameel, majutus AirBnB-s tähendabki ju seda, et inimesed tulevad lennukilt suvalistel kellaaegadel ning saavad siiski kiiresti ja mugavalt endale ööbimiskoha. Pererahvas ju teadis, et me tuleme ja plaanime siin mõned nädalad peatuda. Nemad saavad selle teenuse eest raha (kusjuures, see summa, mis me neile maksame, ei ole eurodes üldse mitte väike). Kees otsustas Joega rääkida.

Kookisime oma Turkish Airlinesi lennukist ärandatud kõrvatropid välja ja magasime edasi. Ärkasin 2 tunni pärast uuesti, sest pika uinaku jooksul olid minu siseorganid tööd teinud ning nüüd oli vaja kõrvalruumi pääseda. Meie magamistoa akna alla oli toodud saag ning töömees kasutas vahepeal ka ketaslõikurit. No tule taevas appi!

Pugesin voodisse tagasi, panin tropid kõrva ja magasin õndsalt edasi. Kella 14 ajal äratas mind Kees, kes oli juba toidupoes käinud ja meile hommikusöögi teinud. Olin kokku maganud 17 tundi!
Selleks ajaks olid remonditööd läbi. Pererahvas vabandas meie ees ja meile lubati, et see hommikune lugu enam ei kordu. Sõime kõtud täis ja läksime linna peale. Meil oli plaan kontrollida kohalikku rongiühendust. Kees on ju siiski raudteede insener ja enne esimest tööpäeva tuli ennast oludega kurssi viia. Otsisime ka Keesi tulevase töökoha kontori üles.

Tegelikult, nüüd ongi paras hetk kirjutada sellest, miks me just siia, Aucklandi sattusime. Keesi kutsuti WSP Opus´esse tööle. WSP on rahvusvaheline firma, kus töötavad insenerid, disainerid, planeerijad ja teadlased kinnisvara ja ehituse, transpordi, keskkonna, energia jne valdkondades. Kokku üle maailma pakub WSP tööd 48 000 inimesele. 2017. aastal laienes ettevõte 5000 eksperdi/inseneri võrra ning toona ühines ettevõttega ka Opus International Consultants Limited, mida nüüd nimetatakse WSP Opuseks ning mis on praegu maailma üks juhtivamaid inseneriteenuseid pakkuv ettevõte.

Aucklandi linnas on ühistranspordi olukord üsna õnnetu. Siin on mitu rongiliini, kuid jaamade läbilaskvus kesklinnas on väike ning suur osa kesklinnast ja selle ümbrusest on ilma rongiühenduseta. Bussiliiklus pole siin kahjuks eriti usaldusväärne. Oleme proovinud paariga sõita, kuid nad ei liigu graafikus. Palju on nõudepeatusi, mistõttu peatused ei ole samad, mis graafikus ettenähtud ja kuna peatuste nimesid ei öelda, siis võõral on linnas bussiga väga raske liigelda. Kohati jõuab jalgsi kiiremini, sest siis saab kaardi abil minna läbi linna otse ja ei pea bussiga linnas ringe tegema.

Keesil oli esmaspäeval (23.09) esimene tööpäev. Tema esimene projekt on seotud kesklinnas Britomarti jaamast algava Aucklandi esimese allmaa rongiliini (võib öelda isegi metroo) ehitusega. 

Kui laupäeval käisime nö spionaaži tegemas ja olemasolevatel liinidel rongidega sõitmas, siis jalutasimegi Britomarti jaama ning nägime ka, et uue rongiliini ehitus on juba alanud. Liinil hakkavad sõitma 9 vaguniga rongid.

Raudteede kaart, kollasega on tähistatud nelja jaamaga uus liin.

Uue raudtee ehitus

Britomarti jõudes tegime endale ühistranspordi kaardi - AT HOP card (nagu meie roheline ühistranspordi kaart). AT HOP kaart maksab 10 dollarit ja sellele saab raha peale laadida. Siin valideerid ühistransporti kasutades oma kaarti iga kord kaks korda, nii rongijaama sisenedes kui väljudes tuleb kaarti spetsiaalsetele postidele (meie mõistes validaatorid) näidata. Hop, hoppadi, hop, hop, hop :)! AT HOP kaart kehtib isegi praamidel.

AT HOP kaardi laadimisautomaat

Rongisõidul oli tegelikult teine eesmärk veel, me läksime fotojahile. Kees on rongifotograaf ja tal on aastatega kogunenud uskumatult suur ja eriilmeliste rongipiltidega fotogalerii, mida ta on pildistanud nii Eestis kui ka oma välisreisidel. Tema nõusolekul jagan kauneid fotosid ka teiega: www.trainspo.com/kees/gallery ja https://www.instagram.com/keesvanamolder/?hl=en
Ka laupäeval tehtud pilt on seal.

Rongidega seoses jäi silma harjumatu ja ebapraktiline siinne komme - nad kasutavad vaipu ka õues. Paljudes rongijaamades on jalakäijate teedel, sildadel ja perroonidel vaibad. Kes küll kasutab õues vaipu? . . . Siin veel eriti, kus talvel sajab iga päev ja nii 6 kuud järjest .  . . Vaibad on isegi rongides. Kuidas neid küll puhastatakse? Või . . . kas üldse?

Uusmeremaallaste vaibaarmastus on tõesti suur. Meie elukohas on ühesuguse vaibaga kaetud kogu korteris olev põrandapind (kaasaarvatud esik ja trepp). Selle peal on veel teised, nö värvilised iluvaibad. Ja praeguseks võin öelda, et tegelikult remont ei lõppenud selle laupäevahommikuse juhtumiga. Meie pererahvas tahab homme hakata korteris vaipu vahetama, elutoas on vaip juba üles tõmmatud ning kogu nädala on üleval korrusel toimunud pahteldus- ja värvimistööd.  Täna lisandus sellele veel mürarikas mööbeldamine.

Uus-Meremaa liiklus on vasakpoolne ning mitte eriti jalakäijasõbralik. Tuleb olla kogu aeg väga tähelepanelik, ka kõnniteedel, kus sõidab palju elektritõukerattaid. Jalgrattaid on vähem, sest Auckland on väga mägine. No meie Keesiga saame siin ikka hea trenni. Üles ja alla ja siis jälle mäest üles. Tundub, et tegelikult on neil endil autojuhtidena ka siin liikluses raske. Tänavapildis on näha massiliselt koonuseid. Eestis vist polegi neid asjandusi nii palju, kui siin mõne tänava peale kokku. Jalakäijate foorid teevad siin teistsugust heli kui Eestis. Kiire "tõka, tõka, tõka, tõka" asemel annab foor teeületuseks sobivast ajast teada kõrge heliga "Piu" (nagu keegi tulistaks hernepüssiga tagumikku).

 

Ja meie suurim avastus  . . . (seni).
Tallinna Teletornil on kaks otsa! 😲Uskumatu!
Teine ots tuleb välja siin ja järelikult on tegemist ühe ja sama teletorniga, mis läbib maakera. Sky Tower on ainult 14 m kõrgem kui Tallinna Teletorn (kõrgused vastavalt 328 ja 314 m). Võrrelge ise😃.