Asjad pakitud, kallistused ja hüvastijätud tehtud ning teekond võib alata.

Esimene lend Tallinn-Istanbul väljus kell 12.25 kolmapäeval (18.09). Kuigi meie asjad olid pakitud juba eelmisel õhtul, siis läks hommik ikkagi kiireks, sest kiirustasime hommikul veel Ülemiste keskusesse kohvrit ostma. Keesi esialgne plaan reisida suure kastiga, ei olnud minu arvates mõistlik, seega panin käiku kõik oma veenmisoskused, et ta oleks nõus siiski kohvri kasuks otsustama. Kast, kuhu Keesi elu ära mahtus (kusjuures ka osa minu kraami), oli nii suur, et mul oli mure, et kuidas ta sellega juba meie Mustamäe esimese korruse korterist välja saab. Ilmselt tõmbab kohe esimesel tõstmisel oma selja ära. Seega, Kees tõi hommikul Elmo rendiauto, vedas kõik meie varanduse auto peale ja seejärel me sõitsime Ülemiste keskuse parklasse. Suundusime Sportsdirecti ja valisime endale soodsa ja meelepärase hiiglamasuure kohvri. Ümberpakkimine toimus sealsamas Ülemiste keskuse parklas, kusjuures kohvris jäi lõpuks veel ruumi ülegi. Kees sai tõepoolest kogu vajaliku kraami kaasa, aga minul jäi osa olulisi asju maha, sest lihtsalt need ei ühildunud minu kohvri mõõtmetega ning neid polnud juba algselt kuidagi võimalik minu kohvrisse toppida. Tagasiminekuks Mustamäele, et proovida neid veel Keesi kohvrisse paigutada, meil enam kahjuks aega ei olnud.

Võtsime takso ja sõitsime viimase jupikese maad lennujaama ning oligi juba aeg oma kohvrid kaalule asetada ja saata nad teele. Äraantava pagasi lubatud kaal oli kokku 32 kg. Minu oma kaalus 25,7 kg, Keesi hõbehall ja tuttuus kohver 31,1 kg. Napikas!

Lennujaama tulid meile head lennuilma soovima Keesi ema Aet ja onutütar Siie.

Toppisime jope taskud Aeti toodud Riisipere õuntest punni ning liikusime kiirelt ja ilma takistusteta käsipagasis sülearvutid ja kõikvõimalikud kingitused, talismanid ning mälestusesemed läbi turvakontrolli. Olimegi valmis astuma lennukisse.

Teel Turkish Airlinesi lennukile (Boeing 737) oli võimalik varustada ennast türgikeelse kirjandusega. Lend kestis 3 tundi ja 20 minutit, sihtkoht oli Istanbuli uus lennujaam. Keesi töökaaslane kinkis talle kaitseväe kuivtoidupaki, millest osa võtsime jõuvarude taastamiseks käsipagasis kaasa. Esimesena läksid meil loosi halvaa, leib ja küpsised. Aitäh, Eesti Jõud!

Lennujaam oli meeletult suur, hoones sees olles ei saanudki selle mõõtmetest aru, kuid meil oli plaan minna korraks hotelli ja magada pisut enne pikka Istanbul- Kuala Lumpuri lendu. Ja kui me lennujaamast välja sõitsime, nägime kui suur võib olla ühe lennujaama territoorium. Meeletu! Nii kaugele kui silm ulatus, igal pool ümber lennujaama, olid kollased tee-ehituse autod, kopad ja linttraktorid. Ja öösel kui me tagasi lennujaama sõitsime, oli näha, et lennujaama territoorium algas kümneid ja kümneid kilomeetreid eemalt. Vot nii ehitatakse uut lennujaama! Ka öösel. . .ja siis ei puudunud lennujaama territooriumilt ka relvastatud sõjaväelaste valve.

Vahepeal tegime kiire uinaku toredas hotellis.

Oleks tõesti tahtnud seal pikemat aega peatuda, aga kell 01.30 neljapäeval (19.09) tuli juba järgmises lennukis olla. Magusat und pehmes voodis, segas tegelikult kõrge ja lakkamatu ulgumine, mis pimeduse tulekuga muutus aina valjemaks. Ilmselt olid need eemal põldudel šaakalid, kuid kohaliku hotellitöötaja sõnul oli tegemist koertega. No mine tea, võib-olla türklanna ei osanud piisavalt inglise keelt ja kasutas nende elukate kirjeldamiseks sõna "koer". Ja tegelikult, eks ole ju ka šaakal koerlane.

 

Istanbuli lennujaamas läbisime turvakontrolli kaks korda, õigemini läbisime kahed turvaväravad ja mõlemal korral valgustati ka kogu käsipagas läbi. Esimesel korral võtsin oma saapad jalast ja panin nad enne turvaväravat kasti koos seljakoti ja ülejäänud asjadega. Härra ametnik hüüdis mulle: "Lady, boots are not problem!". No ma panin oma jalanõud siis kahtlevalt jalga tagasi ja liikusin ettevaatlikult turvavärava poole. Eestis üks tore lennujaama töötaja juba soovitas mul saapad enne turvaväravat jalast võtta, sest neil on lukud. Nojah . . . juhtuski see, mida kartsin . . . töökas masin hakkas üürgama ja punaselt vilkuma nagu segane. Üritasin selgitada ja näidata jalanõude peale. Mul kästi korduvalt väravast uuesti läbi astuda. Masin ei teinud teist nägugi, ajas oma joru. Seejärel tuli tusane proua ametnik ning kompis ja katsus mind läbi. Ja kuna ta tõesti mitte midagi ei leidnud, näitasin veel kord otsustavalt sõrmega saabastele. Lõpuks jäid nad uskuma, et saapalukkude tegemisel kasutatakse siiski endiselt veel mõnikord metalli. Teises väravas otsustasin kiiresti saapad ära võtta ja enam mitte ühtegi ametnikku kuulata.

Lend Istanbul - Kuala- Lumpur kestis 10 tundi ja 45 minutit. Lendasime Turkish Airlinesi lennukiga Airbus A 330.  Vot see oli alles luksuslik lend.

Lennukisse sisenedes ootasid meid istmetel pehmed padjad, tekid ja kõrvaklapid. Peale lennuki õhkutõusu jagati meile väikesed oranžid kotikesed, mille sees olid kõrvatropid, silmaklapid, sokid, sussid, hambahari, hambapasta, huulepalsam. Ja kuigi meil olid oma padjad ja silmaklapid olemas, siis tegelikkuses poleks neid üldse olnudki vaja kaasa vedada. 

Teki ja oranžid kotikesed ärandasime oma järgmiste lennureiside jaoks. Toitlustus oli Turkish Airlinesi lendudel vägev ja oh kui ilusad stjuardessid! No ja loomulikult vaatasime filme ning tegime Keesiga romantilise kohtingu Türgi filmi saatel. Jõudsime Malaisiasse kell 17.15 kohaliku aja järgi.

Kuala Lumpuri lennujaam

Džunglipark Kuala Lumpuri lennujaamas

Džunglipark

Tualetid puhtaks Malaisia moodi, igal tualetil on oma kood, anna ainult teada kui see vajab puhastust.

Ja viimane lend - Kuala Lumpur - Auckland. Lend väljus 23.25 neljapäeval (19.09) ja saabus Aucklandi reedel kell 13.40, lennu pikkus oli 10 tundi 15 minutit. Lendasime taaskord Airbus A 330, kuid nüüd Malaysia Airlinesiga. Seekord tundus lend pikk ja tõesti piinarikas. Lennukis oli väga kitsas ja jalgadel äärmiselt vähe ruumi. Tundus, et Malaysia Airlines on Turkish Airlinesi halvem koopia. Mitmed asjad olid samad, kuid kehvemad või väiksemad.

Igatahes, mina ei saanud mitte minutitki magada, sabaroog lõi tuld ja valutas terve lennu ja Keesil oli juba korralik nohu tekkinud. Ainus, mida suutsime terve lennureisi mõelda oli see, et jõuaks juba ometi kohale.

Ja lõpuks hakkasid pilvede vahelt paistma laintes vahutav rannajoon, meri ja mäed . . . ja veel mäed. . .

Uus-Meremaa pind ja taevas ning meie vapper teraslind

Lennujaama ostualale sisenemine, eksootiline uksevõlv, mille kujud ümisesid maooride viise. Saime tasuta šokolaadi (Bountysid).