Lõpp hea, kõik hea . . . ja asjad tulid ise tagasi

Sellest pikast reisist ei ole me Keesiga kumbki veel taastunud. Eile selgus, et magasime kokku 14 tundi. Mina olen kogu aeg unine, aga ma ei kujuta ettegi, kuidas Kees suudab oma mõistuse teravana hoida ja olulisi otsuseid langetada. Ka Joe väitis, et kui ta tavaliselt Euroopast siia reisib, siis on ajavahega harjumine väga raske, võtab aega kuskil 10 päeva. Siit poolt Euroopasse reisimisel pidi asi olema oluliselt lihtsam. No loodame, et asi läheb paremaks, muidu magan veel kogu Uus-Meremaal viibimise aja maha. 

Meie praeguse elukoha lähedal on Western Park, mis näeb välja nagu Toila Oru park. Väga tore koht jalutamiseks.

Väikestest kivikestest mosaiikkunst (ei ole keraamilise plaadi tükid, vaid looduslikud kivid).

Kas pole mitte armas pürgikast?!?!

Western Parkis on taies, millega juhitakse tähelepanu veeuputuse hävitavale jõule. Uus-Meremaa valitsus on alustanud programmi, millega uputuspiirkondades takistatakse merevee juurdepääsu hoonetele.

Juba neljapäeval kolime järgmisesse kohta. Ka see on AirBnB tüüpi, kuid siis on meie päralt terve korter.

Keesi töökaaslased on tõesti toredad, osadega oli ka mul võimalik tuttavaks saada. Nagu arvata oli, siis kogu WSP kollektiiv on väga rahvusvaheline (mitte ainult Michaeli tiim). Kord kuus korraldab belglane François suures puhketoas oma töökaaslastele dringi ja jutuõhtu. Mina läksin reede õhtul Keesile töö juurde vastu ja siis selgus, et üleval kontoris käib pidu. Kees kutsus ka mind sinna. Tutvusime ehitajate, sillaprojekteerijate, raudtee inseneride ning kõikvõimalike muude ametimeeste ja -naistega (kõikide ametid ei jäänud mulle meeldegi), kes olid pärit nii Aasiast, Aafrikast kui Euroopast. Ainus Uus-Meremaa päritolu isik, kes veel sel hetkel ruumis viibis, oli koristaja. Üks inseneridest on Soomest. Kui Kees temaga tuttavaks sai, siis mees hakkas õnnest peaaegu nutma, sest Kees rääkis temaga soome keelt.  

Kaaslased ei ole nendel üritustel vist tavapärane nähtus, algul oli mul seal päris imelik olla, kuid kui kõik olid omavahel tuttavad ja jutt jooksis, siis kutsuti mind ka järgmisele, kuu aja pärast toimuvale, koosviibimisele. Ja tõesti . . . minu käest pole kunagi varem nii palju küsitud: "Ja mis valdkonna insener Sina siis oled?" 😃 Ja oleks ma siis vaid insener! Vähemasti sain enda olemasolu seltskonnas õigustada sellega, et käisime Keesiga samas ülikoolis . . .

Just praegu kuulsin Michelle´i käest uudist, et täna hommikul olid vargad kontoris uuesti käinud ja kõik asjad tagasi toonud. Uskumatu lihtsalt! Varastatud asjad olid pandud põrandale ja tekiga kaetud. Michelle naeris, et asjad pandi tagasi korralikumalt isegi kui need enne olid olnud ja teki sai veel pealekauba :). Politseiametnik ei uskunud oma kõrvu ja küsis mitu korda üle. Sellist asja ei olevat siin kunagi varem juhtunud ja ta pole ka kunagi varem oma 20.-aastase tööstaaži jooksul kuulnud, et varas tooks üldse midagi tagasi. Ilmselt hakkas varastel häbi ja nad tundsid süütunnet, sest igal pool meedias räägiti ju sellest, et Michelle´i töö on suunatud eeskätt just vaestele lastele. Ja varastel ei olnud enam palju aega jäänud, politsei oleks nende isikud niikunii lähipäevil väljaselgitanud.

Lõpp hea, kõik hea. Isegi varaste hulgas leidub inimesi, kes teevad õigel ja valel vahet. See on tõesti ju imetabane, et leidub vargaid, kes hea eesmärgi nimel on nõus isegi oma saagi tagastama. Ja Nanogirl Michelle saab nüüd veelgi enam tasuta reklaami, sest meediarattad jahvatavad edasi ja ajakirjandus vajab lugusid.

Nanogirl (Michelle, meie korteriperenaine)