Motika hõim

Meie esimese nädala jooksul siin Uus-Meremaal, tellisin endale motoriietuse. Juba enne siia saabumist, oli meil Keesiga plaan osta siinseteks reisideks motikas ning sellega seoses vajasin ka mina endale sõiduvarustust. Keesi motovarustus on kaks aastat väga hästi vastu pidanud, kulumismärgid on ainult pükstel, vajades nüüdseks pisut väikest niidi ja nõelaga parandamist, seega otsustasin endalegi samasuguse komplekti tellida. Ilmselt ei ole Keesi riietus kõikidest kõige turvalisem, kuid kindlasti on see parem kui sõita tavaliste riietega, millele on lihtsalt spetsiaalsed kaitsmed peale pandud. Ja usun, et ka üldmulje näeb maantee peal parem välja kui ratta seljas on pigem ühesuguse riietusega inimesed, niiöelda sarnaste tunnustega hõim (firma nimi on Riding Tribe ehk sõitev hõim 😃).

Murelikuks tegi mind tellimisprotsessi juures teadmine, et Kees on enda varustuse tellinud AliExpressist. Hiina tooted ei ole alati head ja kvaliteetsed. Hea kraami jaoks on ju ikka motopoed . . .
Lugesin ohtralt arvustusi, tahtsin selgust ja kinnitust, et minu arusaam on õige, kuid vastupidiselt minu ootustele, olid varasemad tellijad olnud just selle kaubaga väga rahul. Ja kuna poodides on siin motovarustuse hinnad ulmelised, loobusin oma põikpäisest arusaamast ja tellisingi selle riietuse ära. No mis siis ikka. . .

Paralleelselt mootorratta jope ja pükstega, tellisin endale ja Keesile septembri lõpus ka soojad ja vettpidavad motikakindad.

Kuna kindad jõudsid Uus-Meremaale kõigest 2 nädalaga (oktoobri algul juba), hakkasin peagi  ootama ka oma motovarustust. Minu suureks pettumuseks ei ilmunud netti isegi pakijälgimise koodi. Käisin pidevalt AliExpressi lehel vaatamas, lausa mitu korda nädalas, kuid ei miskit. Kui paki tellimisest oli möödunud kuu, hakkasin otsima AliExpressi kodulehet infot, kuidas saaksin müüjaga ühendust võtta, kuid ka seda ei olnud. Ainus, mida kindlalt teadsin, oli see, et minu pakki pole veel teele pandud.

Aga ühel päeval ütles Kees, et ma peaksin oma telefoni tõmbama AliExpressi äppi. Ja sel päeval sain aru, et ainus võimalus müüjaga ühendust võtta ongi läbi selle äppi. Kohe avastasin oma telefonist ka mitu müüja saadetud teadet. Nad olid unustanud paki väljastada ning seda avastades ei pandud pakki mitte minu poole teele, vaid esitati korduvalt mulle küsimusi, et kas ma olen nõus veel ootama ja kas nad üldse saadavad paki välja.
Usun, et kõik on olnud sellises olukorras, kus nad on midagi nii kaua ja pikisilmi oodanud, et taoline variant, kus antakse alla või loobutakse lõpptulemuse ootamisest, ei tule enam kõne allagi. Kirjutasin müüjale ja palusin paki välja saata kõige kiiremal viisil.

Sellest hetkest alates läks veel 1,5 nädalat kuni tuli teade, et pakk on jõudnud kohale. Kokku läks täpselt kaks kuud. Pakk jõudis tõesti Aucklandi ja sihtkohta, aga veel mitte minuni, sest vahepeal olime me Keesiga jõudnud juba mitu korda kolida. Pakk oli nüüd Ganeshi juures, teisel pool linna. Motikaga ei oleks saanud sellele järele minna, sest pakk oleks olnud seljakoti jaoks liiga suur. Kirjutasin Ganeshile ja küsisin, et kas ta saab selle postiga edasi saata. Ühtlasi vabandasin selle olukorra pärast ja pakkusin talle välja ka lahenduse, et saan mõne päeva pärast ka ise järele minna. Ganesh vastas, et toob paki ise kahe päeva jooksul meie linnaossa, koguni meie elukohta. Olime rõõmsad ja jäime ootama. Kuna ootasin seda pakki väga (mitmed meie seiklused siin Meremaal on edasi lükkunud selle riietuse puudumise tõttu) olin valmis suure kommikarbiga kohe uksele jooksma kui Ganesh peaks tulema. Viibisin need kaks päeva hommikust-õhtuni meie elukohas ning ei julgenud päeval isegi uinakut teha, sest tahtsin isiklikult Ganeshi tänada. 

Peale kahte pikka päeva ootamist, kirjutas Ganesh mulle, et ta unustas meid ära ja nüüd ei ole tal enam võimalik siiakanti sõita. Tuli ikkagi ise pakile järele sõita. Tegime Keesiga kokkuleppe, et laupäeva hommikul viskab ta mu motikaga Ganeshi juurde ja kui pakk on väga suur, siis tulen rongi ja bussiga tagasi. Sõitsime sinna, saime paki kätte, tõmbasin motikavarustuse hoopis oma riietele peale ja sõitsime motikaga tagasi. Olin olukorraga väga rahul.

Tundub, et siinkohal võikski selle loo lõpetada, kuid selgus, et kauaoodatud riietusel oli veel ka oma sõna öelda ja minu rõõm paki üle siiski liiga ennatlik. . . . Jope on tõesti väga mugav ja paras ning püksid, küll minu pikkade koibade jaoks veidi lühikesed, kuid tegelikult ka parajad (on isegi kosumisruumi). Kui hakkasin pükse jalast ära võtma, kukkus pükste trukk mulle pihku. No pole midagi, tegelikult saab ka ilma hakkama, organiseerisin patsikummist uue kinnituse. 

Pealelõunal läksime uuesti sõitma:

1) püksid ei veni, motika selga saamine on ikka väga keeruline (ja Yazmin on veel suhteliselt madal sõiduk võrreldes Eestis oleva Silveriga)

2) selg jääb kiiresti haigeks, sest paindumatute pükste pärast ei ole mugavat asendit võimalik kuidagi saada

3) parema jala põlvekaitsme tasku läheb sõidu ajal pidevalt lahti, seda hoiab seespool kinni krõpsuriidest kinnis, mis pidevalt jalga kraabib

4) õhtul oli jalgadele tekkinud lööve, mis oli tingitud palava suvepäeva ja mittehingava veekindla materjali  koosmõjul.

Odav ei ole tõesti alati kõige parem. Kogu seda pikka tarbijakirjeldust kokku võttes, kõigest hoolimata on jope siiski liiga hea, et saaksin paki tagasi saata.

Seekordne nädalavahetuse väljasõit oli meil Helensville linna. Käisime ühes väga erilises  muuseumis, mille väljapanek põhineb selle linna ajalool ning põhieksponaat on 1950.ndate  olustikku kujutav ajalooline mudelraudtee. Inimesed on selle valmistamisega ikka meeletult vaeva näinud . . . Vaadake detaile, uskumatu nokitsemine!

Sellist raudteeliikluse kontrollmehhanismi kasutati Helensville ja Kaukapakapa linnade vahel aastatel 1913-1990