Thomas, Bertie ja teised multikakangelased

Kees sõidab iga päev seda kiirteed mööda tööle

Terve viimase nädala olen käinud uues linnaosas ringi ning nautinud imelisi rannailmu. Nahatoon on isegi juba veidi tõmmum kui Uus-Meremaale tulles. Olen alati armastanud päevitamist, kuid seni olen olnud pigem peenra ja põllu päevitaja. Siin on päike ikka väga intensiivne ja ka UV-kiirgus on väga palju tugevam kui koduses Eestis. Sedasi nagu Stroomi ranna staažikad külastajad, nimetagem neid Fjodoriks ja Sergeiks, kes lähevad hommikul õllepudelitega randa, et jälgida rannamelu ning tiksuda seal õhtuni kuni õlu otsas ja abikaasa Maria ootab õhtusöögile, ei suuda siin keegi rannas vastu pidada. Pean ennast tõeliseks savannilõviks, kuid tugeva kreemikihi all olles, on mulle ikka parajaks katsumuseks isegi kahetunnine rannaseanss. Kui käia vahepeal ookeanivees sulistamas, siis hea tahtmise korral venitab lõpuks ka kolm tundi päevitamist välja.

Eile õhtul (pühapäeval) nägime siin esimest korda äikesetormi. See oli väga, väga raju. Harjumusest ja sellest kuidas mind on lapsepõlves õpetatud, jooksin majas ringi ja sulgesin aknaid ja rõduuksi, kuid kohalike arvates pole äike vist üldse mingi oht. Ka praegu, kui seda blogipostitust kirjutan, kuulen kuidas õues müristab. 

Tavapärane on see, et igal õhtul lastakse ilutulestikku. Pole tähtis, kas tegemist on argi- või puhkepäevaga, tasuta tuleshowd näeb oma toa aknast ikka. Tundub, et siin, Takapunas, elavad väga rikkad, aga ka ilmselt mitte väga keskkonnateadlikud inimesed, sest ilutulestiku tühjaks põlenud kestasid vedeleb kõikjal, isegi merevees.

Merekarpe on siin igas suuruses, kujus ja värvuses. Kuigi mul on tohutu kiusatus neid mälestuseks korjata, siis lubasin endale, et ei võta siit kaasa mitte ühtegi . . . Pärast oleks kõik kohad seda puru täis . . . Kuid pildistamast ei keela neid mind küll keegi :)

Karbikogumishaiguse ravimatu lõppstaadium, kus kogutakse juba sorteeritult ja kindlat tüüpi karpe. Veidi eemal olid vanahärral juba valmis komplekteeritud suured kilekotid, mis ootasid kojuvedu.
 

Jalakäijate tee kõrval nägin kutsuvat silti. Astusin väravast sisse ja jõudsin kaunisse aeda, mille kõrval asub laste rehabilitatsiooni ja turvakodu. Tähelepanelik vaataja leiab ka Eesti rahvuslilled :).

Avastasin juba mõnda aega tagasi, et Aucklandi lähedal on muuseum, kus on töökorras ehtsad auruvedurid. Kui Kees oli raskest töönädalast laupäeva pealelõunaks välja puhanud, istusime motika selga ja sõitsime mööda maalilisi teid ja karikakra välju Glenbrooki. Meie suureks üllatuseks oli autoparkla tihedasti autosid täis ning jäätise-, vahvli- ja limonaadiputkade juures pikad ootusärevate laste ning nende pisut tüdinud emmede/isside järjekorrad. Ühtäkki olime jõudnud auruvedur Thomase teemaparki, kus lisaks Thomasele sõitsid ringi ja ootasid lapsi turnima ja trallima multifilmist nähtud sõbrad Charlie, Rusty, Edward, Dart . . .  ning ka ülbe kahekordne Londoni linnabuss Bertie. 

Väikene (7-aastane) Kees oleks olnud sellest üritusest lausa sillas, kuid nüüd täiskasvanuna ja paarkümmend aastat vanemana, olime me mõlemad kergelt pettunud. Tahtsime näha ju päris auruvedureid nagu muuseumi kodulehel lubati . . . Kees lohutas mind, et tegelikult need ongi päris auruvedurid, lihtsalt neil on multifilmitegelaste näod ees, aga minu tuju see fakt oluliselt paremaks ei teinud. Multikakangelaste maskidega olid rongid lihtsalt nunnud, kuid auruveduritelt oli ära võetud nende väärikus ja salapära ja see miski, mis teeb need suured ja vanad raudruunad niivõrd uhkeks ja isegi romantiliseks.

Jonnakate eestlastena otsustasime uurida, kas kuskil on võimalik näha veel teisigi ronge nagu muuseumi kodulehel kirjeldatud. Meid juhatati mõned kilomeetrid eemal olevasse depoosse. Istusime motika selga ja sõitsime edasi.

 

Nende ilusate rongidega tegelevad siin vabatahtlikud ja tõelised fanaatikud. Thomase teemapark on üritus, mida nad korraldavad mõned korrad kuus, et teenida pisut raha rongide korrashoiuks.

Kui suurem auruvedur tagasi jõudis, kutsuti meid Keesiga vedurisse, sest eks meiegi paistsime teiste (laste) seast välja. Kees rääkis meestega rongijuttu ja mina salvestasin nähtut oma mälukettale. Asjaosalised väitsid meile, et Uus-Meremaal on umbes 10 heas korras ja töötavat auruvedurit. Võrdlusandmetena (siinkohal põhinen oma isiklikule raudtee ja rongi leksikonile- Keesile) on Eestis hetkel ainult üks töökorras auruvedur ja seegi on pärit tegelikult Soomest. Uhke värk, kas pole?!!
Ilmselt on see siin tõesti võimalik tänu sellele, et siin pole kunagi olnud suuri ja laastavaid sõdu.