Siin ei ela keegi

Elasime järjekordse kolimise üle, aga me ei kolinud sugugi veel oma üürikorterisse.
Tegelikult otsustasime üheskoos, et lükkame närvesöövad korteriotsingud veel mõneks ajaks edasi ning kasutame veel veidi aega enda jaoks lihtsamat ja mugavamat varianti. Jätkame kodumajutuse kasutamist. Olenevalt koha eripärast tuleb mõnikord teha järeleandmisi küll privaatsuses, kuid Euroopaga võrreldes pole korteri üürimine isegi AirBnB majutusest oluliselt odavam.

Niisiis, alates reedest oleme Põhja-Aucklandis, Takapuna linnaosas, Marite ja Remo majas. Meie tuba on küll väike ja asub teisel korrusel, kuid tegelikult on kogu maja väga ruumikas ning me võime kasutada kööki, avarat elutuba ja mõnusa vaatega päikesepoolseid terrasse. Ebamugavuseks eelmiste kohtadega võrreldes on vast see, et vannituba asub esimesel korrusel ja on majarahvaga jagatav, kuid kõike head korraga alati ei saa ja milleks pirtsutada, kui elukeskkond on tegelikult tore ja suvi kohe käes.

Kuulutuses seisab, et seda uhket ja kallit heleda nahksisuga V8 BMW-d (convertible 650i) on meiesugustel elanikel võimalik päevasteks sõitudeks rentida. Ilmselgelt oleks see korraliku lisatasu eest. . .ja nõuaks üksjagu julgust. Päris ausalt, näen seda kaunitari iga päev ja minul ei teki isegi mitte kiusatust.

Ja ma pole mitte kunagi elanud mererannale nii lähedal. Ilusa vaatega kaunis liivarand on nüüd kõigest 7 minuti kaugusel.

Reede pärastlõunal võttis mind uksel vastu Remo, kes on veerandi võrra lätlane ja ülejäänu osas ilmselt segu Lõuna- või Ida-Euroopa temperamentsest ja grammi võrra tumedama nahatooniga inimestest. Marite on sakslanna, kes töötab Uus-Meremaa kaitseväes, kuid teda pole me veel näinud, sest Marite viibib hetkel töökohustuste tõttu eemal. Majas elab veel Marite poeg Peter, kelle tuba on meie oma kõrval. Peter õpib arstiks. Vaeseke tuubib päevad ja ööd, sest teise kursuse tudengina on tal kolmapäeval viimane eksam 120 ravimi ja uimasti peale.  Kogu siinset töökultuuri arvestades, kus inimesed pigem ei planeeri oma töid, vaid teevad kõike vajaduspõhiselt ja alles siis kui enam probleemi või tööga tegelemist kuskile lükata ei ole, tuleb Peterile ilmselt tema saksa päritolu väga kasuks. Ta ise ütles ka, et päeval on ta sakslane, kuid õhtul on sõpradega pubis ehtne kiivi.

 

Neljapäeval enne kolimist tahtsin väärikalt Ida-Aucklandiga veel hüvasti jätta ning otsustasin ronida sealse kõige kõrgema mäe, Maungarei ehk mount Wellingtoni otsa.

Ngāti Paoa Pou. Väike õnnelik tegelane samba üleval osas on paoa (Hauraki lahest läände jääva hõimu liige), kes hoiab käes mulla kobestamiseks kasutatavat tööriista, samba alumises osas on Rongo-ma-Tāne ehk maaharijate jumal. Sammas austab paoa agrikultuuri ning tähistab kunagi äärmiselt viljakat ja harimiseks kasutatud maa-ala.

Armastan ilusaid vaated, kuid teatud olukordades kardan hirmsasti kõrgust . . . Ja seekord võttis põlvist ikka täitsa nõrgaks. Vahepeal mõtlesin, et kuidas ma küll nii loll olen ja üksi sellisesse kohta ronisin.

Uskumatult tuuline ja tegelikult HIRMUS-ilus. Hoidsin telefonist kahe väriseva käega kinni. Täiesti lagedal tugeva tuulega mäel oli püsti seismine keeruline ja äärele ei julgenud ma kuidagi läheneda, sest kukkumine oleks olnud oioi kui sügav . . .  Poolde mäkke saab ka autoga mööda asfalteid.

Nädalavahetusel kasutasime ilusaid ilmu ning käisime taaskord tsikliga sõitmas. Seekord oli meie sihtkohaks Piha, kõrgete kaljudega rand Aucklandist läänes. Sinna jõudmiseks tuleb sõita läbi Waitakere mägise looduspargi, kus saab nautida imelisi vaateid Aucklandi linnale. Ja selliste servade ja järsakute peal ma jällegi ei karda olla. Imelik eksole!

Loodust imetledes eksisime aga teelt kõrvale ning jõudsime hoopiski sellise sildini.

Kuna olime sõitnud mitu tundi täiesti vales suunas, siis Pihas jäigi meil käimata, kuid toda teeviita nähes tekkis meil suur kiusatus vaadata järgi, mis koht see Huia on. Ja mis te arvate, mida Huias tehakse?  . . .Ei, ei, ei see pole midagi roppu . . .
Käiakse rannas, peetakse piknikku ja nauditakse elu  . . .Ja nii tegime ka meie😃!

Huia nimi on tegelikult piirkonnale pandud praeguseks väljasurnud, kuid kunagi väga arvuka ja ajalooliselt kõige suurema Uus-Meremaa veelinnu liigi järgi. Viimane ametlik linnuvaatlus oli 1907. aastal, kuid usutakse, et populatsioon hävines lõplikult 1920. aastatel. Linnud laulsid meloodiliselt ja flöödihäälele sarnaselt, nende laulu oli kuulda kuni 400 m kaugusele.

Kees saatis mulle just praegu ühe pildi. See on Uus-Meremaa kaart "Siin ei ela keegi", mis näitab kui palju maad ruutkilomeetri kohta on inimasustuseta. Asustamata on lausa 78,21% kogu Uus-Meremaa territooriumist.